Ginter: presidendi märkused seadusloome kohta on põhjendatud

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Advokaadibüroo Sorainen partner Carri Ginter.
Advokaadibüroo Sorainen partner Carri Ginter. Foto: Sorainen
President Toomas Hendrik Ilvese kriitika seadusloome aadressil on põhjendatud ning põhjendamatute reformide vältimiseks võiks kaaluda arutelude korraldamist praktikute ja õigusteoreetikutega, kirjutab advokaadibüroo Sorainen partner Carri Ginter.


President viitas vabariigi aastapäeva kõnes, et seadusi ei tohiks luua hoogtöö korras. «Las nüüd kujuneb harjumus, õigusalane teadmine ja praktika.» President manitses parlamenti suhtuma oma põhitöösse tähelepanelikumalt.

Samale viitas Priidu Pärna, nimetades olukorda õiguskorra puberteediks. «Eestis kehtib veidi üle 400 seaduse ja riigikantselei andmetel muudeti 2009. aastal neist 306-t, sealjuures jõustusid selle aasta 1. jaanuaril 208 seaduse muudatused!»
Avaldatud seisukohtadele sekundeeris justiitsminister, kes viitas peamiste muudatuste põhjustena Euroopa Liidule. Sealt tuleb kõikvõimalikke õigusakte nagu Vändrast saelaudu. Minister viitas ka sellele, et Eestis on seadusandluse tasandile viidud liialt palju tehnilisi küsimusi.

ELi õigusaktide mahukust ei saa eitada. Inimeste igapäevaelu häirib see siiski vähe. Hiljuti märkimisväärselt muudetud töölepingu, pere ja pärimisõigus puudutavad aga iga Eesti elanikku. Kõigis neid valdkondades on toimunud ulatuslikud muudatused, mille taga ei ole ainult ELi õigus.

1992. aastal kehtestatud töölepingu seaduse muutmise vajadusest räägiti juba 90ndate keskpaigas. Uut seadust planeeriti samast ajast. 2009. aasta keskpaigas uue seaduse kehtestamist ei saa niisiis lugeda tormakaks ega ülearuseks. Seadust oli vaja töösuhete kaasajastamiseks ning Eesti konkurentsivõime tõstmiseks. Seadusandjale võib ehk ette heita üksnes oluliste kompromisside edasilükkamist selliselt, et viimase hetkeni ei olnud teada, millisel kujul uus seadus jõustub.

Teine tera on aga pärimis- ja perekonnaseadustega. Seal oli osaliselt eesmärgiks olemasolevate põhimõtteliste ja harjumuspäraseks saanud lahenduste ümbertöötamine.
1994. aastal vastuvõetud perekonnaseadus lähtus ühis- ja lahusvara põhimõttest. Ühis- ja lahusvara kindlakstegemise järgselt toimus vara jagamine. Abieluvara jagamine on alati olnud keeruline protsess. Siiski tekkis kuueteist aasta jooksul sadu kohtulahendeid. Seejuures andis Riigikohus väärtuslikke juhiseid, kuidas seadust rakendada. Kohati oli isegi võimalik ette näha vaidluse eeldatavat lahendust.

2010. aasta juulis jõustuva uue perekonnaseadusega otsustati olukorda «lihtsustada». Nüüd kasutab seadus vara jagamise korral väljendeid nagu ühisvara, lahusvara, vara juurdekasv, soetisvara, koguvara, põhivara, mahaarvestused põhivarast, tarbevara jne. Kelle elu sellest lihtsamaks läheb? Ei usu, et terminite paljususe tulemusena oleks lihtsam advokaadil või kohtunikul. Tõenäoliselt ei ole lihtsam ka abikaasadel. Abiellujatel pole hetkel aimugi, mis tagajärjed on abiellumisel omandisuhetele. Selgustandev kohtupraktika puudub. Niisiis tekitab reform hetkel palju segadust. Aja jooksul vesi selgineb. Võib olla selgub, et peale uute terminite lisamise sisulist reformi varasuhetes ei toimunud. Samas korrastati seadusega oluliselt eestkostesüsteemi ja hooldusõiguse määramisega seonduvat, mida oli hädasti vaja.

1996. aastast kehtinud pärimisseadus muudeti ära 2008. aastal. Vana seaduse järgi pidi isik pärandi vastuvõtmiseks tegema vastava avalduse notarisse või hakkama pärandvara kasutama. Uut pärimisseadust tutvustades kiitis tänane sotsiaalminister, et uue loobumissüsteemi puhul kaasneb seadusest tulenev pärimisõigus automaatselt ja hoopis pärandist loobumiseks tuleb avaldada oma sellekohast tahet.

Erialaringkondades langes eelnõu kriitika osaliseks. 2003. aastal ilmus ajakirjas Juridica artikkel, milles järeldati, et vastuvõtusüsteemilt loobumissüsteemile üleminek pole vajalik. 2005. aastal kaitsti samal teemal magistritöö. Kui kaks süsteemi on võrdsed, siis milleks asendada ühte teisega? Uuele süsteemile üleminekut ei toetanud ka advokatuur. Ometi läks muudatus riigikogust edukalt läbi. Advokatuuri kirjas ja erialakirjanduses väljendatud seisukohti ei peetud oluliseks. Kaksteist aastat kogemusi ja kohtupraktikat kaotas oma väärtuse. Õppimine hakkab otsast. Lausa naljakas on see, et pärandi vastuvõtja ei pääse ka uue süsteemi järgi notarile avalduse tegemisest. Nimelt ei võeta teda notari toeta jutule pangas, ARKis ega kinnistusametis. Isiku jutt «ma olen omanik, kuna ma pole pärandist keeldunud» ei ole registrikanneteks piisav. Küll aga saavad lahkunu võlausaldajad viivitamatult pärijate kallale asuda.


Õigusloome hektilisust näitab fakt, et näiteks viimased kaksteist aastat advokaadi või kohtunikuna töötanu karjääri jooksul on sisuliselt kehtinud neli erinevat menetlusseadust tsiviilasjades. 1993. aastast kehtis tsiviilkohtupidamise koodeks. 1998 võeti vastu tsiviilkohtumenetluse seadustik. 1. jaanuaril 2006 kehtestati täiesti uus tsiviilkohtumenetluse seadustik. 2009 jaanuarist tehti viimasesse 420 muudatust. Kuidas saada kogemusi, kui mängureegleid sellise sagedusega muudetakse?

Eelnevad on näited Eesti õigusmaastikku sügavalt puudutanud muudatustest. Ma ei ütle, et muudatusi nendes valdkondades ei olnud vaja. Ometi on lühikese perioodiga muudatusi rohkem, kui oskaks oodata. Muudatuste paljususega on raske kaasas käia ja harjuda. Seejuures on Euroopa Liidul on viidatuga ainult piiratud seoseid. Oluline osa reformidest on siiski riigisisesed.

Niisiis tuleb presidendi kõnes öeldut võtta vägagi tõsiselt. Vältimaks ootamatuid või põhjendamatuid reforme, võiks kaaluda kvartaalsete arutelude korraldamist praktikute ja õigusteoreetikutega. Seal saaksid huvilised diskuteerida muudatuste vajaduste ja riskide teemal ning viia debati laiema seltskonna ette. Lisaks tuleb tõhusamalt sisse viia õigusaktide mõjude analüüs, vältimaks tegelikult või näilikult ebavajalike muudatuste sisseviimist. Selliselt väheneks oluliste seadusemuudatuste kehtestamisega kaasnev šokk ja asjaosalised oleks muudatusteks paremini valmis. Samuti ei peaks teistest riikidest tulnud küsimusele - milline oli seaduseelnõu vastuvõtmisele eelnenud avalik arutelu - vastama «avalikku arutelu ei toimunud».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles