«Ei tohi ühe inimese hingehädasid organisatsiooni kaudu lahendada,» rääkis psühholoog ja Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor Tõnu Lehtsaar Pärnu Juhtimiskonverentsil. «Kui sinu juurde tuleb räsitud ja haige hingega inimene ja hakkad selle järgi organisatsiooni kujundama, siis sellest asjast midagi head välja ei tule.»
Lehtsaar rääkis, et väärtustena töötavad vaid need, mis puudutavad inimest isiklikult – inimene tunnetab, et tal on olemas väärtuskogemus. «Sõltuvalt tegevusvaldkonnast on väärtused organisatsiooni nägu,» rääkis ta.
Enesehinnangut nimetas Lehtsaar üheks ilusamaks ja keerulisemaks asjaks. «Kui sul tuleb tegemist teha inimesega, kel on probleem, siis 80 protsendil juhtudel on probleemiks tema enesehinnang,» ütles Lehtsaar. «Kinnijooksmised, konfliktid – need on väga sageli seotud enesehinnanguga. Enesehinnang mõjutab suuresti seda, kuidas me käitume.»
Kahtlemata mõjutab juhtide käitumist nende maailmapilt ja veendumused. Tõsi, veendumustes võib ka vigu ja illusioone olla. «Näiteks elame me kaitsvas illusioonis, et minuga ju ei juhtu õnnetust. Kui see aga juhtub, siis inimeste maailm variseb kokku,» rääkis Lehtsaar. «Ka traumajärgsed stressiuuringud näitavad, et inimeste maailm on pärast suurt traumat teistsugune.»
Kuidas uskumused mõjutavad juhtimiskäitumist? «Kui me näiteks usume, et keegi on paharet, siis me suhtume temasse nii, käitume vastavalt – ja jõuame sinna välja, et inimene reageeribki meie käitumisele,» rääkis Lehtsaar. «Tekib uus tegelikkus, kus saab öelda, et «ta ju ongi selline».»
Lehtsaare sõnul mõjutavad uskumused otseselt otsustuskäitumist, eriti olukordades, kus me ei tea põhjuseid. «Enamus otsuseid on uskumuste- ja väärtustepõhised, pigem emotsionaalsed,» ütles ta.
Mis juhtub siis, kui usk organisatsioonis sureb? Tekib nn külma konflikti õhkkond, kus inimestel puuduvad sidusad väärtused, eilseid ideaale pilgatakse, liikmeühendused killustuvad, kaob usk homsesse, suhted muutuvad väga formaalseteks ja inimesed tunnevad end «mutrikestena». «On öeldud, et inimesed jäävad selles olukorras haigeks ja kõikvõimalikud kroonilised haigused löövad välja,» ütleb Lehtsaar. «Sellest olukorrast saab välja, kui rääkida asjadest nii nagu nad on.»