Climategate'i skandaali keskne kuju Briti professor Phil Jones tunnistas eile parlamendikomitee ees oma süüd e-mailide saatmises, millest paljude arvates piisab kliimamuutuste müüdi kummutamiseks.
Kliimateadlane tunnistab: saatsin kohutavaid e-maile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«On ilmne, et ma saatsin laiali väga kohutavaid emaile,» ütles Jones. Phil Jones on Ida-Inglismaa ülikooli (UEA) kliimauuringute keskuse direktor.
Professor Jones kirjutas sadu e-maile, mis novembris UEA kliimauuringute keskuse serverist välja häkiti.
Osast kirjadest võib lugeda, kuidas nii tema ise kui ka teised teadlased keelduvad väljastamast informatsiooni ning ilmselt andmeid manipuleerivad.
Nii professor kui ülikool ei väsi kinnitamast, et nimetatud süüdistused ei pea paika.
Nüüdseks on lekkinud e-mailidest lähtuvalt algatatud mitmeid uurimisi, muuhulgas tegelevad juhtumiga kaks UEA poolt volitatud sõltumatut komiteed. Häkkimisintsidendiga tegeleb politsei.
Nagu e-mailide ümber puhkenud furoorist veel vähe oleks, lahvatas skandaal ka ÜRO rahvusvahelise kliimamuutuste ekspertkogu IPCC ümber, kes aasta alguses tunnistas, et 2007. aasta raportis välja käidud põhjapanev väide Himaalaja liustike sulamise kohta aastaks 2035 on ekslik.
Skeptikute arvates seavad need kaks juhtumit kliimateaduse usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse suure küsimärgi alla. Sellele vaidlevad aga vastu nii uuringute keskmesse sattunud teadlased kui enamik tuntud kliimauurijaid.
Professor Jonesi sõnul ei kuulu standardpraktika hulka kõigi kogutud andmete kohene avaldamine.
Ta ütles, et pigem avaldasid nad andmete uurimise tulemused ja neist tuletatud järeldused, samuti uurimistöös kasutatud meetodite kirjelduse.
Kui professor Jonesilt paluti teatud töötlemata andmeid, ütles ta, et ei ole kohustatud neid välja andma, kuna suur osa neist olid juba eelnevalt avalikustatud.
Informatsioonivabaduse seadusest lähtuvalt võib keelduda andmete väljastamisest, kui need juba on kõigile kättesaadavad. Nimetatud säte on mõeldud selleks, et säästa riiklikke asutusi liigsest ajaraiskamisest ning sama informatsiooni korduvast väljastamisest.
Professor Jones väidabki, et suur osa tema uurimistöös kasutatud andmetest olid avalikkusele juba kättesaadavad.
Ta lisas, et oli ka andmeid, mida ei saanud väljastada sel põhjusel, et need ei kuulunud õiguslikult tema ülikoolile, vaid teistele, kes aga omakorda nende andmete väljastamiseks luba ei andnud.
Parlamendi ees andis aru ka endine infovolinik Richard Thomas, kes kinnitas, et informatsioonivabaduse seadus lubab mitte väljastada informatsiooni, mis kuulub kolmandale isikule.
Ta ütles, et käesolevas küsimuses otsuse tegemiseks olnuks vaja korraldada juurdlus, mis aga nüüd enam seaduste järgi võimalik ei olevat - kuna seda tulnuks teha kuue kuu jooksul pärast väidetava väärteo toimepanekut.
Endine rahandusminister lord Lawson, kes ka ise globaalse «soojenemisteaduse» suhtes skeptilise raamatu on kirjutanud, üritas tõmmata tooli ühe UEA uurimiskomisjoni liikme, professor Geoffrey Boultoni alt.
Lawson tuletas meelde, et Boulton on veendunud «kliimapaanika-tekitaja», kes töötab UEAs juba 18 aastat.
Ühe komiteeliikme on skeptikud juba kohalt kangutanud - ajakirja Nature toimetaja Philip Campbelli, kes ei sobinud sõltumatuks eksperdiks, olles avaldanud oma ajakirja veergudel arvukalt kliimamuutusi puudutavaid artikleid.
Campbell lahkus komiteest paar tundi pärast selle koosseisu väljakuulutamist.