Pankur: Eesti võimalus - hajutatud riskidega majandus

Swedbank Eesti ettevõtete panganduse juht Robert Kitt. Foto: Peeter Langovits

Swedbanki ettevõtete panganduse tegevdirektor Robert Kitt pakub välja Eesti majanduse tulevikuvisiooni. Arvamusartikkel avaldati esimesena Arengufondi Mõtteraamatus.

Lugedes Eestile antud hinnanguid nii kohalikust kui välismeediast, võib kujuneda üsna vastakas mulje – kas on tegemist kahe erineva riigi või koguni teise ajaperioodiga? 2013. aasta juuli viimastel päevadel kiitis Briti majandusajakiri The Economist Eestit, kus muu hulgas kiidetakse meie võimalikult vähest kunstlikku sekkumist turumajanduse toimimisse. Kohalikus arutelus on see põhimõte aga kahtluse alla seatud. Vägisi jääb mulje, et oodatakse justkui põhimõttelisemaid muutusi.

Hajutatud majandus vs eelisarendatud valdkonnad

Eesti majandus on küllalt hajutatud praktiliselt igas mõttes. See tähendab, et oleme kaugel majandust vedavast «Nokiast» või BMW-tehasest, millest vahepeal kangesti unistati. Kui alustada tööhõivest, siis ka meie suurim tööandja – töötlev tööstus – pakub tööd vaid ligi 17 protsenti töötajatest. Kaupade ekspordis, mis on pärast kriisi teadupärast meie majanduse veduriks olnud, ei ulatu suuremad kaubagrupid enam kui veerandini koguekspordist. Sihtriikide hulgas on Rootsi ja Soome osakaal 1/3 ning müük Venemaale, Lätti ja Leetu annab kokku veerandi ekspordist.

Meil on napilt ressursse ning kõigega tegeleda ei jõua, samas on riskid viimaste aastate jooksul olnud hajutatud, et kaitsta meid paremini võimalike tulevaste välisšokkide vastu. Mitmed mõtlejad on soovitanud spetsialiseeruda («otsige Nokiat, maa alt ja maa pealt»), välja valida eelisarendatavad sektorid ning keskendada nii teadus ja arendus kui tootmine nendesse. Üksikult vaadates on iga ettevõtja võtnudki selle riski, spetsialiseerudes mingi toote või teenuse pakkumisele ja konkureerides nii põhimõtteliselt maailmaturul. Ent Eesti tervikuna on suutnud riske hajutada – mida kirjeldab ka eeltoodud statistika.

Tänapäeva maailma suhete keerukuse tõttu on sageli võimatu mõnd majandussündmust ratsionaalselt põhjendada, rääkimata tuleviku ennustamisest. Seetõttu ei jõua päris maailmas keegi reageerida turu liikumistele enne katastroofi. See tähendab, et spetsialiseerumine toob riski – isegi kui näeme probleemi tekkimas, pole meil piisavalt aega (ega tegelikult väikese majandusena ka võimalusi), et strateegiat muuta ja end kaitsta. Füüsik Luciano Pietronero hiljutised tööd on näidanud pigem vastupidist seost, mida tasub jälgida Eestilgi – mida rohkem erinevaid tooteid, seda kõrgem on riigi SKT inimese kohta.

Riikidel on erinevate majandusharude eelisarendamiseks erinevad eeldused, olgu selleks rahvaarv, haridustase, maavarad või kliima. Mistahes eelise ärakasutamine sõltub aga inimestest, kes selles riigis parasjagu valitsevad ja majandavad. Eestis on domneerivaks ja armastatuimaks narratiiviks lugu IT-tiigrist. See on saanud omamoodi isetäituvaks ennustuseks, mis paelub aina enam noori, ent ei erista meid kahjuks kuidagi Leedust ega Soomest. Väike erisus siin muidugi on: tänu IT-sektorile suudame oma väikese rahvaarvuga vähemalt sama efektiivselt majandada kui mistahes arenenud suurriik. Kordan seetõttu eeltoodud küsimust: kas peaksime tõesti uuesti hakkama turumajanduse jõudusid ise oma vähem kui 1,3-miljonise elanikkonna tarkusega kunstlikult suunama, valides kunstlikult mõne tööstusharu eelisarendamise? Kas me oleme valmis sellist riski võtma?

Hajutame kontsentratsiooniriski

Ettevõtjad on igas ühiskonnas justkui katsejänesed, kes parema homse nimel endale ja ettevõttele riske võtavad. Iga eduloo kõrvale saab panna mitu ebaõnnestumist, ent tänapäeva kompleksne majandus saabki toimida vaid pideva katsetamise alusel. Kui parem haridus aitab kaasa uute ideede ja ettevõtmiste tekkele, siis Eesti majanduspoliitika ülesandeks peaks olema omakorda ettevõtluse mitmekesisuse tagamine, et hajutada kontsentratsiooniriske. Tõsi, eelistatud sektorite valimine kätkeb endas ka riski eksida ja välja suretada mõni algselt ebaperspektiivikana tundunud sektor. Kes oleks näiteks 2002. aastal arvanud, et kümme aastat hiljem jõuab kõige suurema tootlikkuse kasvuni mäetööstus ning kinnisvara järel saavutab kolmanda koha põllumajandus?

Spetsialiseerumine tähendab vähem töökohti

On selge, et teatud sektorites vajatakse rohkem kvalifitseeritud tööjõudu (nt IT), teisal aga lepitakse madalamaga (nt kaubandus). 1980-ndatel sai läänemaailmas valdavaks tootmise väljaviimine arengumaadesse, kus see oli odavam. Ehkki seeläbi õnnestus muuta majandused efektiivsemaks, oli tööjõu sisseostmisel ka oma negatiivne aspekt: insenerid ehk oskusteabe valdajad kippusid tootmisele järgnema. Ka Eesti majandus on selles vallas hea näide: kui alguses lõid välisettevõtted siia vaid soodsa tootmisbaasi, siis nüüd tuuakse üle juba tootearendust. Oluline on, et kohalik tööjõuturg suudaks pakkuda vajalike oskustega inimesi.

Riskide hajutamisele peaks lähenema seetõttu vähemalt kahest aspektist: esiteks hajutatus sektorite lõikes ja teiseks kompetentsi lõikes. Väärilise väljakutse mitte leidmine võib luua küll pettekujutelma emigreerumise plussidest, mis puruneb sageli aga koos avastusega, et oma uuel kodumaal ei minda mitte kellelgi korda – ning sama kehtib paraku ka Skandinaavias. Tallinn ei ole aga selline kosmopoliitne metropol. Eesti vajab iga inimest, kes kannab edasi Eesti kultuuri ning väärtusi.