Jalgsi ümber Mont Blanci

Mõnikord tuli ületada ka väikesi, suve lõpuks veel sulamata jäänud lumelaike. Tõnis Oja Col de la Seigne’i lähedal. Foto: Tõnis Oja

Kalamehed teavad kõige paremini, kui tähtis on õige sööt. Möödunud aasta ühel kevadhommikul lugesin majanduslehe Wall Street Journal nädalalõpurubriiki, kus mu tähelepanu köitis pealkiri, mida võiks tõlkida «Mägimatk juustu järele». Artikkel oli populaarsest mägimatkamarsruudist, mis kulgeb ümber Euroopa kõrgeima mäetipu – Mont Blanci. Teades abikaasa nõrkust juustude järele, saatsin talle selle artikli ning ei möödunud kümmet minutitki, kui ta kõrvaltoast tuli ja ütles, et lähme ka. Sööt toimis.

Kolm riiki, üks mäetipp
Umbes 170 kilomeetri pikkune Tour of Mont Blanc (lühendatult TMB) hõlmab kolme riiki – Šveitsi, Itaaliat ja Prantsusmaad ning selle läbimiseks kulub tavaliselt 10–12 päeva. Nagu öeldud, on tegemist maailma ühe populaarsema mägimatkamarsruudiga, mida läbib aastas umbes 10 000 inimest. Alpides, aga ka mitmel pool mujal Lõuna-Euroopas, on lühikesed mägimatkad (inglise keeles hiking) tõeline rahvaspordiala.

Kõikvõimalikel matkaradadel kohtab kümneid ja sadu matkajaid ning eriti palju on neid puhkepäevadel. Sõidetakse autoga mingi matkaraja alguspunkti, tõustakse pere või sõpradega mäekurule või lihtsalt ilusa vaatega kohani, lõunatatakse ning õhtuks minnakse koju tagasi. Matkajaid on väga erinevas vanuses, alates ema või isa seljas spetsiaalses raamis olevatest imikutest ja lõpetades väga heas sportlikus vormis pensionäridega.

Matka ümber Mont Blanci võib teha kas päri- või vastupäeva. Klassikalise, vastupäeva kulgeva retke kestuseks on 11 päeva, veidi vähem populaarsem, päripäeva kulgev teekond läbitakse tavaliselt 10 päevaga. Meie valisime päripäeva kulgeva retke. Kuna eelneva kogemuse puudumise tõttu ei osanud me täpselt hinnata oma jõudlust, planeerisime ka mõned puhkepäevad ja ühe lisapäevagi, et oleks piisavalt varuaega, kui näiteks halb ilm takistab edasiliikumist ning õigel ajal matka sihtkohta ja tagasilennule jõudmist.

Päri- ja vastupäeva
Päripäeva kulgev matk algab ja lõpeb üldjuhul Šveitsi külakeses Champex. Tegemist on ilusa järve ääres asuva matka- ja suusakeskusega. Vastupäeva kulgevate matkade tavapärane alguspunkt on Les Houches Prantsusmaal, mis on tuntud suusakeskuse Chamonix satelliit- või eeslinn. Meie veetsime selles linnas oma teise puhkepäeva ning kasutasime juhust Chamonix’ga tutvumiseks.

Eespool nimetatud matka algus- ja lõpp-punktid ei ole muidugi ainuvõimalikud. Mitmel päeval sattusime kokku kahe Briti abielupaariga, kes plaanisid lõpetada Chamonix’s. Nemad alustasid oma matka Itaalia väikelinnas Courmayeur ning planeerisid kogu matka kestuseks vaid viis päeva.

Mitmeid päevi kestva matka võlu ongi see, et ühte marsruuti pidi liikudes ning samades ööbimiskohtades peatudes tekivad matkatuttavad, kellega on mõnus õhtul koos õlut juua ja muljeid vahetada. Suurem šanss matkatutvuste või isegi -sõpruse tekkeks on vastupäeva matkates, sest sedapidi liikujaid on lihtsalt rohkem.

Samas võib matkal kaks korda kohata ka inimesi, kes liiguvad teiega vastupidises suunas. Nii juhtusime nägema kolme jaapanlast, kellega matka alguses istusime ühes õhtusöögilauas, umbes nädala jagu hiljem taas meile vastu tulemas.

Alpiaasade vahel
Matka võib alustada suvalisest kohast, kuhu saab ühiskondliku transpordiga. Meie lendasime Genfi ning sealt jätkasime reisi Champex’sse, kuhu sõitmiseks kahe rongi ja bussiga kulus umbes kolm tundi.

Oma varasematel reisidel oleme teinud üsna palju lühemaid ja pikemaid matkapäevi, aga kõik need on olnud ühepäevased. Mitmepäevased mägimatkad on jäänud aastakümnetetagusesse tudengi- ja noorusaega. Seetõttu osutus TMB veidi raskemaks, kui arvasime – seda nii füüsiliselt kui ka tehniliselt. Füüsiliselt olid kõige raskemad tõusud ja langused. Suurim päevase tõusu kõrguste vahe oli poolteist kilomeetrit ning sellele järgnes laskumine peaaegu kilomeetri võrra.

Seniste kogemuste põhjal oletasime, et tegemist on peamiselt alpiaasadel kulgevate radadega, sest absoluutkõrgused jäid vahemikku kilomeeter kuni kaks ja pool. Enamasti see nii oligi, aga lisaks alpiaasadele ja metsaradadele, mida samuti oli üsna palju, tuli tundide kaupa tõusta ning mis veel raskem, laskuda kas mööda kivivälju, moreenmaastikku või lihtsalt kaljupinda.

Ega muud häda polnudki, pidi vaid olema väga ettevaatlik, sest sellisel rajal võib kergesti jala välja väänata või isegi komistada ja kukkuda. Mõnedes järsemates kohtades on julgestuseks ja abistamiseks kalju külge kinnitatud metallketid ja -käsipuud. Alpivarustust, köit, kasse ja muud sarnast sellel matkal vaja ei lähe. 

Enamik matkajaid kasutas liikumiseks keppe. Meie seda ei teinud, aga arutasime, kas see oleks olnud mõistlik. Ühest küljest on mägedes kindlasti lihtsam keppe kasutada, aga teisalt, kui sul pole nende kasutamiseks piisavalt kogemusi, võivad kepid olla lisariskiallikas. Otsustasime, et kepid muretseme järgmiseks matkaks.

Roheline suitsuvorst
Hunnitud vaated Mont Blancile eri külgedelt, lumised mäed, kaunid orud ja meelte täielik puhastumine korvasid füüsilised pingutused kuhjaga ning kokkuvõttes tuli ka füüsiline pingutus meile vaid kasuks.

Matk ümber Mont Blanci erineb sportlikust mägimatkast selle poolest, et seljakotis pole vaja kaasas tassida toitu ja telki. Eestist olime siiski kaasa võtnud täissuitsuvorsti, mis muutus iga päevaga järjest rohekamaks ja maitsvamaks. Magamiskotid olid meil igaks juhuks kaasas, kuid vaja läks neid vaid ühel korral, kui majutuskohas polnud voodipesu.

Ööbisime ühe- ja kahetärnihotellides ning kasarmutaolistes majutuskohtades (dormitoir), kus ühes ruumis on neli kuni paarkümmend nari. Kasutada saab sooja veega duširuume, seega pesta saab korralikult. Mõnes kohas küll hoiatatakse, et kuna vett soojendatakse päikesepatareidega, siis pilvise ilma korral ei pruugi sooja vett kõigile jätkuda.

Õnneks meil ilmadega vedas. Eelviimasel päeval jõudsime napilt enne äikest hotelli ning viimast matkapäeva pidime alustama paksus udupilves. Ülejäänud päevadel aga nautisime imeilusaid suveilmu (meie matk toimus augusti teisel poolel).
Toidumoona pole vaja kaasa tarida, kuna teel on piisavalt kohvikuid ja söögikohti ning öömajades võimalik (mõnes kohas kohustuslik) võtta nn poolpansionimajutus, mis koosneb nii õhtu- kui hommikusöögist.

Viimased on üsna kesised – harilikult kohv, mahl, moosisai, paremal juhul krõbuskid ja puuvili. Õhtusöögid on aga kuninglikud – kolme- või neljakäigulised, koosnevad supist või salatist, maitsvast praest ja magustoidust, millele Prantsusmaal lisandub juustuvalik. Internetist lugesin, et teinekord kuulub õhtusöögi juurde ka korralik naps, aga meie sellisesse kohta ei sattunud.

Mont Blanci piibel
Ühes ööbimiskohas lauanaabriteks sattunud belglaste seltskonnas oli mees, kes ööbinud samas kohas ka kolm aastat tagasi. Tema sõnul oli menüü siis täpselt sama.

Tipphooajal, aga teinekord ka juhul, kui matkajaid on vähevõitu, tasub järgmisse ööbimispaika ette helistada ning voodikoht või tuba reserveerida. Siis kuuleb ka tähtsaimat infot – millal pakutakse õhtusööki (tavaliselt pool seitse või seitse), et õigel ajal kohale jõuda. Meie jäime ööbimiskohast ilma kahel korral, aga sealsed töötajad olid väga abivalmis ning aitasid broneerida öömaja lähimas kohas.

Nii TMB kui ka sajad tuhanded muud matkarajad on korralikult tähistatud. Viitadel on näidatud sihtkohta jõudmise ligikaudne aeg, rombikujulised või ümmargused tähised kividel ja kaljudel. Ümber Mont Blanci matkajate piibliks on aga Kev Reynoldsi raamat «Tour of Mont Blanc: Complete two-way trekking guide», mis tuleks kindlasti juba matka plaanides soetada. Tegu on asendamatu käsiraamatuga, kus toodud marsruudi detailne kirjeldus, andmed öömajade ja söögipaikade kohta koos telefoninumbritega jms info, lisaks korralik matkaraja kaart.

Soovitan ümber Mont Blanci matkata kõigil, kel mägimatkamise kogemus juba olemas.
Need, kes pole varem mägedes käinud, võiks alustada lühematest matkadest. Alpides, aga ka teistes Euroopa mägisemates piirkondades, näiteks Rootsis ja Norras, on selliseid võimalusi ohtralt.