Juhtimisblogija ja ettevõtlusspetsialist Veigo Kell kirjutab, kui tühine on strateegiadokumentide ületähtsustamine ning miks nii mõnigi kord puudub ettevõtte strateegial seos igapäeva tööeluga ning see on vaid kui etenduskunst firma nõukogule.
Strateegia kui tühipaljas etenduskunst ettevõtte nõukogule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastaid tagasi sain ma uuele töökohale asudes päranduseks kapi, mis oli täis aja jooksul kogunenud paberipahna. Suurem osa sellest oli erinevatest üritustest üle jäänud materjalid, aga üllataval kombel leidsin sealt ka ettevõtte strateegiadokumendi – see oli põhjalik ja vaid mõned kuud vana. Loomulikult tekitas strateegia huvi ning töötasin selle päris põhjalikult läbi. Tegin seda naudinguga, sest see oli tõepoolest parim strateegia, mida ma elus olen juhtunud lugema.
Tõsi, sellel strateegial oli ka üks pisike puudujääk. See seisnes asjaolus, et strateegial polnud reaalse eluga sisuliselt mitte kõige vähematki seost. Mitte kellelgi polnud sellest erilist aimu ning igapäevane toimetamine käis hoopis omi radu pidi, sõltudes põhjalikult läbi arutatud ja nõukogu poolt pidulikult kinnitatud strateegiadokumendist umbes samapalju kui maailma rahaturud Mongoolia majanduse käekäigust.
Tol hetkel tundus asjade selline asjade üllatav, kuid hiljem mõistsin, et strateegia polnudki suunatud mitte niivõrd ettevõtte töötajatele, vaid pigem iseseisva etenduskunsti žanrina ettevõtte nõukogule. Strateegia peamiseks ülesandeks oli tekitada mulje kindlustundest, et ettevõtte juhtimine toimib õigetel alustel ning kõik tegevused on omavahel seotud ja kenasti kontrolli all.
Selle juhtumi varal õppisin ma, et meil on kalduvus formaalseid strateegiaid ületähtsustada, kuid samas alahinnata igapäevase juhtimise olulisust. Viitab ju sõnastrateegia ise millelegi suurele ja tähtsale. Selle koostamist loetakse tippjuhtide pärusmaaks ja selle kujundamise juurde igaühel asja ei ole. Me usume alateadlikult, et suure pildi paikasaamisel hoolitsevad väiksemad asjad enda eest juba ise.
Nii kujunebki strateegia koostamisest justkui märkamatult indulgents pööramaks vähem tähelepanu igapäevastele, lihtsatele, kuid pikemas perspektiivis määravatele asjadele. Tegelik elu käib harva PowerPointi slaidide järgi ja see, kuidas juhid igapäevaselt suhtuvad ja suhtlevad, on alati kaugelt olulisem, kui ükskõik missugune strateegia.
Head juhid, nii oluline, kui strateegia ka ei tundu, igapäevaselt ei tea sellest suurt mitte keegi. Küll aga teavad eranditult kõik töötajad seda, kas teie sõnavõtud strateegilistest eesmärkidest ja igapäevane elu omavahel haakuvad või mitte. Just sellisest teadmine panebki aluse organisatsiooni tegelikule strateegiale. Tuntud ettevõtja Richard Branson on selle ära tabanud, märkides: «Selleks, et olla eriline ettevõte, on vaja kõik detailid paika saada!» Igapäevane tööelu ongi need detailid.
Kolumn ilmus tänavu mais Directoris.