Kliimamaratonist sai vaid «esimene samm»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast kaheaastaseid üliüksikasjalikke läbirääkimisi ja kahenädalast palavikulist nägelemist Kopenhaagenist said juhtivad majandusriigid eile õhtuks paberile vaid 2,5 lehekülge teksti.
Ülemäära rõõmus pole selle üle keegi. Isegi USA president Obama, kes asetleidnu esimesena eduks tituleeris, möönis, et see ei ole mitte kliima-arutelude lõpp, vaid alles algus.
Briti peaminister Gordon Brown kirjeldas seda kui esimest sammu ning rõhutas, kuivõrd keerukas on veenda 192 riiki kirjutama alla pretsedenditule globaalsele kokkuleppele.
Euroopa ja Aasia riigid keeldusid teksti otsekohe heaks kiitmast ning arutasid asja tänahommikuse varavalgeni välja, kuigi Euroopa Liit paar tundi hiljem siiski oma jah-sõna andis.
Keskkonnagrupid väljendasid üldiselt õudustunnet, pettumust ei suutnud varjata ka ettevõtjad, kes heitgaaside kärbete pealt kasu lõikavad. Igal mõõdetaval viisil osutus Kopenhaageni lepe olulistes küsimustes ilmselgelt nõrgaks.
Eriti kujukalt kukuti läbi heitgaaside vähendamist puudutavate eesmärkide osas, kus kõik jäi põhimõtteliselt nii, nagu oli. Riikidele anti igaks juhuks veel mõned nädalad aega, et oma emissioonikärbete plaane pidada, lootuses saada neilt tõsisemat liiki lubadusi.
Brown loodab, et Euroopa Liit läheb kaugemale oma senisest lubadusest vähendada heitgaase 2020. aastaks 20 protsendi võrra ja käib välja 30 protsenti, mis oleks võimalik, kui teised riigid omalt poolt samuti rohkem lubaksid.
Kuna aga teised juhtivad majandused midagi sellist Kopenhaagenis välja ei käinud, on raske uskuda, et neile paari tuleva nädala jooksul selline mõte pähe peaks tulema.
Rikaste riikide juhid kuulutasid suure võiduna välja selle, et globaalse temperatuuri tõusu otsustati piirata 2 kraadini Celsiuse järgi. Samas oldi selles suhtes juhtivate arenenud ja arenevate riikide seltskonnas juba juulikuus kokkuleppele jõutud.
Kokkulepet jääb samas kummitama tõsiasi, et valitsustevahelise kliimakomisjoni teadlaste hinnangul ei piisa kokkulepitud emissioonikärbetest tõenäoliselt selle eesmärgi täitmiseks.
Teistes küsimustes tehti vähemalt mingisuguseid edusamme. Ühe eesmärgina lepiti kokku selles, et arenenud riigid maksavad kuni 2020. aastani arenevatele riikidele 100 miljardit dollarit aastas ja seda toetas isegi USA neljapäeval. Samas puuduvad konkreetsemad plaanid, kus see raha võetakse. Üle poole sellest peab ilmselt välja käima erasektor, valitsuste kanda jääks aga alla poole.
Teatud edusamme astusid ka USA ja Euroopa Liit, nimelt selles küsimuses, et ühiselt jälgida, kuidas Hiina ja teised arenevad riigid oma süsinikdioksiidi emissioone kärbivad ja kas nad ikka peavad oma lubadusi. Aga taas jäi kokkuleppe keel, milles mainitakse rahvusvahelisi konsultatsioone ja analüüse, pinnapealseks.
Kõige rabavam oli aga vahest see, et mitte ühtegi Kopenhaagenis antud lubadust ei pandud kirja ega otsustatud ka edaspidi kirja panna õiguslikult siduva leppe vormis.
Paari kuu pärast peetakse küll Saksamaal koosolek, mille kantsler Angela Merkel eile hilisõhtul välja käis, ning tuleva aasta novembriks on plaanitud ministrite kokkusaamine ÜRO raames Mehhikos, kuid lepingut seal ilmtingimata ei sünni.
Nii Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso kui Gordon Brown kasutasid eilse kokkuleppe kirjeldamiseks praktiliselt samu sõnu ja ütlesid, et tegemist on esimeste sammudega võituses kliimamuutustega. Barroso ütles, et edaspidi tuleb astuda veel mitmeid samme. Kui nad kõik osutuvad sama valulikeks, nagu Kopenhaagenis astutu, tuleb see protsess küll piinavalt pikk.
[16:38:18] Kaja Koovit: Copyright The Financial Times Limited 2009.