Kadri Simson – Eesti poliitika maratoonar

Kadri Simson kohalike valimiste tulemusi kommenteerimas Kanal 2 stuudios koos ettevõtja Rein Kilgi ja eurosaadik Indrek Tarandiga. Foto: Margus Ansu

Kui Kadri Simson (32) poleks saanud kutset tulla Keskerakonna peasekretäriks, võinuks ta teha praegu karjääri hoopis Inglismaal või pürgida mõnes rahvusvahelises ülikoolis professoriks.

2003. aastal avanes Londonis magistriõpingud lõpetanud Kadril võimalus töötada NATO parlamentaarses assamblees. Olles töötanud seal vaevu kolm kuud, sai ta kutse tulla tagasi kodumaale – Keskerakonna tippjuhiks.

«See oli pakkumine, millest ei saanud keelduda. Mitmed õpingukaaslased, kellega koos magistriõppes olin, jäid edasi Londonisse. Ka mina oleks võinud jääda,» märkis sel suvel riigikogu Keskerakonna fraktsiooni juhiks saanud naine.

Enne Londoni stipendiumi oli ta lõpetanud Tartu Ülikoolis ajaloo eriala, töötanud Euroopa Liidu infokeskuses ning olnud Tallinnas Edgar Savisaare nõunik. Ja varem – alles keskkoolitüdrukuna võitnud Tartu missi tiitli. Lisaks on ta tegelenud mitme spordialaga: uisutab ilmselt paremini kui ükski teine riigikogu liige.

Kadri usub, et tema juhiks saamisel osutus määravaks see, et ta oli Eestist poolteist aastat ära. «Siis ju ei vaadata  puudusi, vaid uut kvaliteeti,» tõdes ta. Miks aga Eestis nii suure hulga haritud naiste seas tippjuhte vähe on, tuleneb Kadri arvates meie ühiskonnast.

«Esiteks pead palju oma isiklikus elus ära andma. Juhi töö on intensiivsem kui tavatöötajal. See tähendab, et sul on töö kaasas ka õhtuti ja nädalavahetustel ning kellegi õlule seda panna ei ole.»

Kuigi Kadri Eesti meeste üle ei nurise, vaid peab neid vägagi konkurentsivõimelisteks, pole Eestis tema sõnul jõutud veel n-ö Põhjamaade tasemele, kus pereema saab teha ületunde nii, et pereelu selle all ei kannataks. «Meil on koduasjad enamasti naiste peal ning teisalt on meil juhtimisstiil selline, et tapame oma juhte, sest enda taastamiseks aega pole.»

Kadri oskab väikestest asjadest rõõmu tunda. «Kui ajakirjanduses ilmuvad pildid riigikogu saalist, siis millegipärast on meil pinginaaber Jüri Ratasega alati suud kõrvuni.» Tegelikult ei naera nad tõsiste teemade üle, vaid pigem enda ja hetkeolukordade üle. «Väikesed rõõmud hoiavad meele erksa. Poliitiku töö on nagu psühholoogil, sest inimesed tulevad su juurde peamiselt muredega ning rõõmu on töös vähe,» selgitas Kadri.

Sõbrad kirjeldavad Kadrit aga kui avatud ja head suhtlejat. «Poliitiku jaoks on see tähtis omadus. Kui oled sissepoole pööratud, siis võib küll teha kena telereklaami, aga selline kapseldumine ei ole poliitikas hea.»

Juhina on Kadri arvates tema plussiks see, et ta ei karda vaeva ja pingutust. «Isa (riigikogu liige Aadu Must – toim), kes mind juhina tunneb, ütleb, et olen probleemi alati selgeks mõelnud ning ma ei tegutse umbropsu. Ma ei otsi kergemat viisi ega lahendust. Teen tööd, mis mulle tõesti meeldib.»

Oma tööalastest saavutustest rõõmustab teda enim tasuta koolilõunate tegelikkuseks saamine. «Ka Keskerakonnas oli skeptikuid, kes ei uskunud, et see võib teoks saada,» arvas ta.

Kadriga suhtlemine rõõmustab teistegi erakondade liikmeid: «Igas fraktsioonis on väga toredaid inimesi, kellega saab minna välja ja rääkida maailmaasjadest,» avaldas Kadri saladuse, mis kõlab uskumatuna. «Usun, et paljud inimesed oleks ehmunud, kui satuksid mõnel kolmapäeva õhtul riigikogu kohvikusse ja näeksid, et pärast saalis toimunud ägedat sõnavahetust istutakse ühes lauas ega visatagi kahvleid.»

Kadri seisukoht on: erinev maailmavaade ei tee kellestki halba inimest – ka tema kursusekaaslaste hulgas on palju teiste vaadetega inimesi, kuid see ei takista suhtlemist.

Eesti elus kurvastab teda aga see, et võrreldes eurooplastega muretsetakse väga palju töö pärast.

Ehkki Kadri pole rahul lihtsat koondamist lubava uue töölepingu seadusega, muretseti tema sõnul isegi siis, kui olukord polnud hull. «Mujal Euroopas ei ole ma sellist asja näinud. Inimesed lähevad seal õhtul kell viis töölt koju ja naudivad õhtut.»  

Ehkki kirg ajaloo ja poliitika vastu leegitseb Kadris praegu sama heledalt kui kooli ajal, olid lapsena tema soovid veidi teised. «Mäletan ühte teise klassi kirjandit, kus pidime kirjutama, kelleks saada tahame. Mu ema töötas raamatukogus ja vanaema oli raamatupidaja, aga mäletan, et ajasin need ametid segi ja kirjutasin, et soovin saada raamatupidajaks, kuna mulle meeldivad raamatud,» rääkis Kadri.

Siiski pidas ta silmas ema ametit ja usub, et laste suur mõjutaja on just vanemate töö. Tema vanemad  töötasid mõlemad Tartu ülikoolis, kus isa oli enne poliitikasse tulekut professor. Ema võttis Kadrit lapsena tihti raamatukokku õhtustesse vahetustesse kaasa.

«Seal oli palju ingliskeelset teadusajakirjandust. Mulle meeldis vaadata «National Geographic’ut», kus pildid rääkisid ise kogu loo. 7-aastasele ülikooli raamatukogus eakohast kirjandust ju pole,» rääkis Kadri.

Tõsisem huvi ajaloo vastu tekkis tal kooli ajal ning selle «süüdlaseks» saab pidada ühte tuntud meest. «Kord 6. klassis asendas haigeks jäänud ajalooõpetajat Hillar Palamets ja ma mäletan siiani iga tema sõna,» hüüatab Kadri vaimustunult.

Hiljuti, kui Eesti koolides kuulutati välja hea õpetaja kuu, joonistas Kadri enda hea õpetaja – loomulikult oli see Hillar Palamets. Veel mäletab ta ülikooli esimest semestrit, kus teda valdas kogu aeg vaimustus, sest kõik ained meeldisid nii tohutult, et ei oleks suutnud ühestki loengust poppi teha.

Vahel, kui töö riigikogus üle pea kasvab, tahaks Kadri aga olla hoopis maakooli ajalooõpetaja. «Õpetajal on see pluss, et näed noori arenemas, see annab kordades rohkem tagasi kui poliitiku elukutse,» selgitas ta. Teinekord võtab ta pinge maandamiseks uisud ja liugleb muusika saatel mõnel uisuplatsil. «Lapsena sai palju uisutatud ja kukutud, aga nüüd 20 aastat hiljem olen üllatunud, kui valus on nii kõrgelt kukkuda.»

Et Kadri abikaasa Priit taastas kunagise Elva jooksukrossi sarja, tuleb sealgi käed külge panna. «Mu abikaasa ei tunne mind juhina ja võistlusel olen hoopis mina tema abitööjõud.»

Nii tuleb Kadril pärast võistlust metsaalune läbi käia, korjata ära kileribad ning jagada osalejatele hernesuppi. Vahel imestavad osalejad, et «poliitik, aga ei agiteerigi kedagi».

Kuigi igal poliitikul võiks olla tagavaraamet, tunneb Kadri, et on valinud enda jaoks täiesti õige töö. «Kuid ma tahan käituda maratoonarina, mitte spurtida sada meetrit, siis lõõtsutada ja dopinguga vahele jääda. Ma näen oma karjääri pikana ja oleksin õnnelik, kui 40 aasta pärast olen aktsepteeritud ja austatud vanadaam Eesti poliitikas. Eesti vajab pikema perspektiiviga poliitikuid.»

Vahepealsetesse aastatesse loodab Kadri mahutada muudki, näiteks lapsed. Tal on kolm nooremat õde, tänu kellele ta teab, et saab lastega hakkama. «Aeg on väga kiirelt lennanud. Loodan, et minu «parim enne» pole selles mõttes veel möödas,» ütles Kadri.

CV

• Kadri Simson (Must)

• Sündinud 1977. aastal

• Riigikogu liige, Keskerakonna fraktsiooni esimees

• 2003–2007 Keskerakonna peasekretär, alates 2007 aseesimees

• Lõpetas 1995. aastal Tartu 10. Keskkooli ja 2000. aastal Tartu Ülikooli

• Magistrikraad University College Londonist

• NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liige

• 2003. aastal töötas NATO Parlamentaarses Assamblees teenindavas personalis

Kristiina Herodes,

sõber

Kadriga on alati tore kokku saada. Ta positiivne hoiak on näha juba kõnnakus ja rõõmsas naeratuses. Kuna tunnen teda kaua, võin kinnitada, et ta on sama Kadri, kellega ma tuttavaks sain. Ehk siis tark ja tore ning suuteline eristama ühiskondlikult olulisi asju ja teisi tähtsaid asju.

Lisaks on tal väga mõnus ja terav huumorimeel, mis temaga suhtlemise lahedaks teeb. Muide, tal on üks nõrkus – kollased kassid, need nii elusuuruses kui piltidel. Ühel hetkel ta selle ka kingiks mult saab. Lisaks on tal kena komme lõpetada telefonikõned sõpradega sõnaga: «Pai!».