Eelmisel nädalal Berliinis Läänemere kalanduskomisjoni aastakoosolekul vähendati taas räime väljapüügikvoote Läänemerest. Eestile ja Lätile eraldati seejuures omavaheliseks jagamiseks räimepüügi lisakvoot. Läti Kalandusassotsiatsiooni presidendi sõnul võib nimetatud lisakvoodi jagamine hakata sarnanema kuue aasta taguse räimesõjaga.
Räimetüli Eesti ja Läti vahel hõõgub tuha all edasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalanduskomisjoni poolt järgmiseks aastaks kehtestatud soovituslikud püügikvoodid Läänemere reguleeritavatele kalaliikidele, sealhulgas räimele, olid väiksemad kui tänavu. Teadlased põhjendavad seda räimevarude kahanemisega Läänemere avaosas ajalooliselt madalaimale tasemele. Kalanduskomisjoni kvoodid on vaid soovituslikku laadi ja neid on võimalik eirata. Nii näiteks esitas Eesti neile eelmisel aastal vastulause ning suurendas kodumaiste teadlaste uurimusele toetudes ühepoolselt räime väljapüügikvoote. Aastaks 2003 eraldas Läänemere kalanduskomisjon räimepüügiks Eestile ja Lätile ühise 23 000 tonnise nn. kompensatsioonikvoodi, mis tuleb naabritel omavahel ära jagada. Läti Kalandusassotsiatsiooni president Inarijs Voits kinnitas RVEle, et lisakvoodid kehtestati paljuski tänu Läti printsipiaalsele käitumisele EL kalanduspeatüki läbirääkimistel, millega Liivi laht jäi kalastamiseks vaid Eestile ja Lätile: “EL mõistab, et nende laevad ei saa Riia lahte siseneda. Sellepärast võeti ka vastu see kompromisslahendus”. Voitsi hinnangul tõotavad läbirääkimised kvoodi jagamise osas Eestiga tulla teravad, sest Eesti ignoreerib tahtlikult talle eraldatud kalapüügikvoote. Nii näiteks püüdis Eesti Liivi lahest eelmisel aastal välja 668 tonni räime rohkem kui Läänemere Kalanduskomisjon eraldas. Igal juhul ei kavatse Läti alla anda ning taotleb lisakvoodist endale 60%. “Eestiga on meil alati kõige vähem etteprognoositavad läbirääkimised. Mingisugust kauplemist siin aga ei tule - 60% Lätile”, osutas Voits. Taotlusi põhjendatakse viimase kolme aasta püügistatistikaga, mille kohaselt Läti püüab Liivi lahe räimest ca 62% ja Eesti 38%. Eesti Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Enno Kobakene osutas, et Eestit taoline variant ei rahulda: “Kuna Läänemere kalanduskomisjon on igal aastal jaganud räimekvooti vastava võtme või osaku järgi, siis seda aluseks võttes on Eestil õigus saada 58% ja lätlastel 42% Liivi lahe kalast. Siin me peame muidugi läbi rääkima ja Eesti ei välista, et me sel aastal erandkorras anname Lätile rohkem õigusi Liivi lahes, sest Eesti kalurid on raskes olukorras avamere osas, kus räimekvoot on väga väike”. Voits ei usu, et konflikt räimekvoodi jagamisel muutuks sedavõrd tõsiseks, kui seda oli mõne aasta tagune räimesõda, ent tema arvates kujuneb sellest pikaajaline diplomaatiline sõnavahetus. Voits on skeptiline, märkides, et ta ei usu isiklikult, et räimekvoodid jagatud saavad. Tema sõnutsi saab tulemuseks olla vaid ülepüügist tingitud kalavarude vähenemine Liivi lahes ja osapoolte madal prestiiž Euroopa silmis. “Iga rahvusvaheline komisjon näeb, et need kaks riiki ei ole tõsised partnerid, kui nad omavahel ei suuda isegi tsiviliseeritult seda kvooti jagada. Milline saab olema Eesti ja Läti prestiiž EL silmis või rahvusvahelisel maastikul”, küsis Voits. Enno Kobakene oma Läti kolleegi arvamust räimevarude vähenemise osas ei jaga: “Ei ole sugugi nõus sellega, sest kui me vaatame püügiandmeid, siis minu arvates on Läti pool oma püügikoguseid palju rohkem suurendanud kui Eesti pool. Eesti püüab praktiliselt poole Liivi lahe väljapüügist seisevpüünistega, mis on tunduvalt varusõbralikumad kui traallaevad”. Enno Kobakese hinnangul ei saa seega sugugi õigustada ligemale saja Läti traallaeva viibimist Liivi lahes, mille tegevus on nii räimevarudele kui Läänemere põhjataimestikule tunduvalt kahjulikum kui seda on seisevpüünised.