Lugeja kirjutab: apteekidest ja arstide palkadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lugupeetud lugejad. Mida te arvate situatsioonist, kui heal järjel ettevõttes töötav edukas lapsevanem toob koolis klassijuhatajale näiteks 500-kroonise kinkekaardi. Ei, muidugi mitte selleks, et tema laps saaks paremaid hindeid, vaid õpetaja tänuväärt ja vähetasustatud töö tunnustamiseks. Ja seda mitte üks kord, vaid näiteks igas veerandis? Ja muidugi on õpetajal vaja käia välismaal silmaringi laiendamas. Kuidas sa ikka räägid väga veenvalt püramiididest, kui pole neid ise näinud? Absurd, eks!
Kui midagi sarnast toimuks, siis tõuseks avalikkuses pahameeletorm ja nimetatud pedagoog saaks väga suure tõenäosusega ametist priiks. Me ei hakka rääkima linnaametnikest, kes jõuavad kinkekaartide tõttu kohtusse ja isegi vanglasse. Aga ometi on olemas üks suhteliselt avalik sfäär, kus selline asi toimib endiselt ja kuuldavasti suhteliselt massiliselt. Siinkohal, kallis sõber, kelle nime ma mainida ei saa, palun sinult vabandust, sest kuritarvitan sinult kuuldut. Aga ma loodan, et sa mõistad mind, sest kauem ma enam suud kinni hoida ei saa!
Selliseks sfääriks on meditsiin ja eriti apteegikaubandus. Kui minna apteeki ja küsida omale näiteks tavalist nohurohtu, siis alustatakse kallitest ravimitest. Kui küsida, kas muud ei ole, siis öeldakse, et eriti ei ole jah ja pakutu on pealegi parim. Kui mitte nõustuda ja küsida edasi, siis alles lõpuks tuuakse välja kusagilt sahtlist poole odavam ja tunnistatakse, et see on tegelikult sama tõhus ravim kui esimene, ainult et väiksema ja vähemtuntuma firma toodang.
Põhimõtteliselt kehtib see ükskõik millise rohu suhtes.
Kallist ravimit pakutakse aga seetõttu, et proviisor või farmatseut on saanud ravimifirmalt tasuta «tutvumisreisi» ravimitehasesse või suurte partiide teatud ravimite tellimus eest kinkekaardi. Ja seda mitte üks kord, vaid korduvalt ja korduvalt. Ja siis räägitakse haigele apteegis, kuidas tuntud ja kallis ravim on ikka parim ja muud müügil parasjagu ei ole. Samal ajal on mõtetes järjekordne reis või kingitus, kui nimetatud patsiendi abiga saab veel ravimifirmaga sõlmitud müüginormile (loe preemiale) lähemale.
Miks ma seda räägin? Aga sellepärast, et apteekrite ja proviisorite liidud ning esindajad võiksid tunnistada osa oma liikmete ebaeetilist käitumist enne, kui hakata olema vastu käsimüügiravimite kauplustes müümisele. Kas inimesed on proviisorite ja apteekide liidu arvates tõesti nii naiivsed, et kui nad ostavad raviva jalakreemi poest, mitte apteegist, siis nad määrivad seda saiale ja söövad, sest nad ei tea, mida sellega teha. Kuid kui sama toode osta 30 -50 protsenti kallimalt apteegist, siis pannakse see ravim tingimata õigesse kohta?
Mis siis oleks lahendus? Aga miks mitte üleüldine riiklik või siis erialaliitude keeld oma liikmetele igasuguste tasuta kingituste ja reiside vastuvõtmise kohta. Keelu rikkujale võiks määrata trahvi kuni erialal tegutsemisloa äravõtmiseni välja. Või siis lisaks ka kohustuse alustada pakkumist kõige parema odavuse ja kvaliteedisuhtega ravimist, mille tootja ei ole teinud välja kingitusi. Ja ka reklaamikeeld apteekides. Võimalusi on palju.
Põhimõtteliselt võiks jätkuda ka vana süsteem, aga sellisel juhul tuleks apteegil garanteerida aus, omakasupüüdmatu ja ka odav teenus ja ravim. Kuni seda ei ole, ei näe ma põhjust, miks ei võiks ma juba mõne aja pärast osta kalamaksaõli kümneid kroone odavamalt Selverist või Prismast kui just tingimata apteegist.
Sama medali teine külg on arstide palgad. Me kõik oleme nõus, et hea arst peab saama väärikat palka. Kahtlemata hea arst ka saab väärikat palka hoolimata majanduslangusest ja haigekassa pingelisest eelarvest. Aga kas head palka peavad saama kõik arstid?
Me kõik teame vist tuua elust enesest näiteid, lisaks ajakirjanduses kajastatutele, kui oleme kokku puutunud vähem või rohkem ebapädeva arstiga. Võin lähiaastatest oma suhteliselt lühikesest elust märkida mõne juhtumit. Näiteks ühel mu perekonnaliikmel oli väga tõsine haigus. Üks perearst arvas suhteliselt pika aja jooksul, et tegemist on külmetusega ja küll asi üle läheb, kui juua sooja teed ja võtta köhakomme. Kui nimetatud diagnoosiga rahule ei jäädud ja vahetati arsti, siis teine avastas selle nö külmetuse õige olemuse, mis oli muidugi külmetusest kaugel.
Või näide viie aasta tagusest ajast, kui mu ema oli olnud nädala koomas ja hakkas ilmutama toibumise märke. Seejärel viidi ta ilma omastelt ja tema perearstilt luba küsimata hooldushaiglasse, kusjuures transport halvendas ta seisukorda tunduvalt, nii et mõned päevad hiljem ta suri. Nimetatud transpordikäsu andnud Pärnu neuroloog väitis ema perearstile tolle huvitundmise peale, et meie luba transpordiks oli olemas ja mulle veel päev enne ema transporti hooldushaiglasse, et ema jääb igal juhul ravihaiglasse. Kui see ei ole ebaeetiline, siis mis see on?
Me ei hakka rääkima keerulisemate operatsioonide eel veel tänaseni mõnedele arstidele viidavatest rahaümbrikest või teatud maakonnahaiglatest, kuhu mitte keegi mitte mingi hinna eest sattuda ei taha. Avalik saladus on see, et nendes haiglates diagnoositakse tihti pimesoolepõletiku asemel kõhukinnisus või unustatakse vatitropp haava.
Kui rääkida arstide Eestist lahkumisest, siis jah, palun lahkuge! Minge Soome või Inglismaale või Saksamaale..., ainult et hüvitage enne riigile ja maksumaksjatele see kulutus, mis on teie koolitamiseks tehtud. See on kuuldavast ca miljon krooni.
Ei saa olla nii, et ühe eriala esindajad, ka kõige saamatumad, rumalamad ja ebaeetilisemad löövad rinna kummi ja ütlevad - olen kümme aastat õppinud ja tahan vähemalt 50 000 krooni palka või muidu lähen ära! Aga miks ei peaks saama palju palka näiteks päästetöötajad? Politseinikud? Õpetajad? Või näiteks koristajad ja prügivedajad? Kas olete mõelnud, mis saaks siis, kui kõik politseinikud läheksid Soome tööle või koristajad enam ei koristaks?