Eesti suurlinnad tõmbavad endasse rahvast mujalt Eestist, kuid millegipärast sünnitavad neisse kolinud valdavalt noored inimesed suhteliselt vähem lapsi kui maapiirkondadesse jäänud eakam elanikkond. Suurlinnades vohav elamuehitus on seega vaid siserändest põhjustatud miraa rahvastiku lokaalsest juurdekasvust.
Säärane järeldus koorub välja Eesti kõrgkoolidevahelise demouuringute keskuse kaksteist aastat kestnud tööst nõukogude-aegsete rahvastikuandmete ühtlusarvutamisel tänapäevaseks statistikaks.
Ühtlusarvutus, mille tulemusena on valminud viisteist paksu tabeliteköidet, käsitleb perioodi 19651990. Kakskümmend viis aastat moodustab ühe inimpõlvkonna ja on statistiliselt kõnekas materjal. Tänase päeva kohta ütleb see rohkemgi kui jooksev statistika, sest praeguste protsesside põhjused peituvad just viimastes aastakümnetes.
Linnanaised ei sünnita
Neid kümnendeid iseloomustas linnarahvastiku kiire kasv. Linnainimeste arv kasvas rohkem kui kahe viiendiku võrra, jõudes nii siserände kui ka Nõukogude Liidust saabunud migrantide tõttu perioodi lõpuks 72 protsendini. Maarahvastik vähenes samal ajal kümnendiku võrra.
Ent 1989. aastal näitasid suurt, rahva taastetasandit ületavat sündimust just suurlinnadest kaugele jäävad maakonnad: Hiiumaa, Jõgevamaa, Järvamaa, Läänemaa, Põlvamaa, Raplamaa, Saaremaa ja Võrumaa. Ka teiste maakondade naiste keskmine laste arv ületas Eesti keskmist (üle 1,8), kuid suuri linnu kätkevate Harjumaa ja Tartumaa sündimus jäi keskmisele tasemele kõvasti alla. Kuna just neis linnades elab väga palju inimesi, tiriski see fenomen Eesti üldise iibe alla nii 1990. aastatel kui tõenäoliselt ka praegu.
«Tallinn ja Tartu on rahvastiku vähenemise peamised põhjused,» ütles Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudi direktor Kalev Katus neljapäeval instituudi ettekandekoosolekul, mis oli pühendatud mastaapsest ühtlusarvutusest lähtuvatele järeldustele.
«Tuleks tõsiselt uurida, mis on nende linnadega lahti,» leidis Katus. «Kas on siin elukeskkond täiesti valesti korraldatud? Või on nendesse linnadesse kogunenud teatud tüüpi, vaid hetkele elav seltskond?»
Linnade sünnitusvaenulikkust kinnitab ka ülevaade laste arvust naistel, kes sündisid aastail 19401949. Selgub, et veel 1989. aastal oli Eestis omalaadne «sünnitusvöönd», mis ulatus Alutaguse metsadest Vändra kanti justkui lint üle missikandidaadi kõhu.
Lääne-Virumaal, Raplamaal, Järvamaal, Pärnumaal ning ka vööst irdunul Hiiu- ja Põlvamaal oli naistel keskmiselt 2,32,4 last.
Vöö servadesse jääval Saaremaal, Viljandi-, Jõgeva- ja Valgamaal sünnitasid selle põlvkonna naised koguni üle 2,5 lapse. Ent kõik see osutus kasutuks rahvarohkete Harjumaa, Tallinna, Tartu ja teiste suuremate linnade vähese titeteo tõttu.
Suurlinnade aher sündimus ja maakondade lasterohkus on seda hämmastavam, et suurlinnadesse lahkunud noored olid juba 1990. aastaks maakondadesse maha jätnud silmapaistvalt eaka elanikkonna.
Sünnitusvöö üle Eesti
Tallinn, Harjumaa ja Tartu nautisid kõige väiksemat vanurite osa (16 protsenti elanikest või vähem). Nende linnade noor elanikkond ei kiirustanud aga lapsi ilmale tooma. Seevastu sünnitusvöö maakondades elas vanureid 1924 protsenti, mõnes maakonnas aga koguni üle 25 protsendi kohalikust rahvastikust. Need maakonnad kajasid veel Vene aja lõpus laste kilkeist.
Kahelapseline peremudel, mis oli jõudsalt populaarsust kogunud varasematel aastatel, suri Eestis välja 1989. aastal. Toonaste 2029-aastaste lapsevanemate seas oli kahelapselisi peresid juba kaks korda vähem kui nende eelkäijatel. Kasvama hakkas aga lastetute inimeste arv.
Need noored lastetud linnainimesed tõidki negatiivse pöörde Eesti rahva sündimustaseme varasemasse stabiilsusesse. «Lähemad aastat täpsustavad, kuivõrd suurt demograafilist laenu on võetud ja siis edasi, kuidas kulgeb võla tagastamine,» kirjutavad demograafid Kalev Katus, Allan Puur ja Asta Põldma ühtlusarvutuse koondköites.
«Mõistagi määrab sündimusarengu peajoone praegu ja tulevikus mitte niivõrd lastetute ega ammugi mitte paljulapseliste, kuivõrd üht last kasvatavate perede käitumismudel.»
Teiste sõnadega: kui need ühelapselised pered otsustavad veel ühe lapse muretseda, võivad eestlased demograafilisest vetsupotist siiski välja rabeleda (Rein Taagepera kujund). Ent demograafilise mõõnalaine mõju jääb isegi siis kestma vähemalt 80 aastaks ja kauemakski.
Kalev Katuse sõnul on Eesti uuem rahvastikustatistika paraku metoodiliselt vildakas ega võimalda teha adekvaatseid järeldusi praegu kogutavatest andmetest. Perioodi 19651990 ühtlusarvutamine võeti ette just selleks, et muuta need andmed võrreldavaks muu maailma statistikaga.
Suur segadus
Ent 1990. aastast siiani kogutakse Eestis rahvastikustatistikat aegunud meetoditega, mis ei ühildu Lääne standarditega, väidab Katus.
Esiteks ebaõnnestus 2000. aasta rahvaloendus, mis jättis arvestamata hinnanguliselt seitse protsenti elanikkonnast. Rahvaloendajate pilgu alt jäid välja enamasti just nooremad inimesed.
Teiseks ei võimalda range isikuandmete kaitse reeglitest kinnipidamine kokku panna demograafilisteks uuringuteks sobivat valimit, sest rahvastikuregistris ei kajastu inimeste demograafiliselt olulised tunnused.
«Kõik näitarvud, kus nimetajas on rahvastik või mingi vanuserühm, on praegu vildakad,» tõdeb Katus.
«Enamik statistikaorganisatsioone on langetanud Eesti reitingut ega võta meie andmestikku enam tõsiselt. See on sama lugu, nagu oli Nõukogude Liiduga: oli teada, et statistika ei ole õige,» märgib ta.