Venemaa: järjest jäisem naabrite vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene-USA suhted pole pärast külma sõda vist viletsamad olnudki. Praktiliselt sama jäine on aga Moskva läbikäimine lähinaabritega.
Viimaste nädalatega on Kreml kruttinud üles poliitilisi kaubanduspingeid nii Ukraina kui Valgevenega – kuid nendega asi ei piirdu. Paljud ehk ei teagi, et pihtide vahele on võetud teisigi endisi «liiduvabariike» nagu näiteks Moldova.
Piiritaguseid nahutatakse peamiselt selle eest, et nood tugevdavad sidemeid teiste partneritega peale Venemaa.
Ja nüüd mil Vladimir Putin valmistub – juba homme – G20 külaliste kostitamiseks Peterburis, peegeldavad pinged Ida ja Lääne värsket võitlust mõju pärast piirkonnas, mida Kremli peremees oma tagaõueks peab.
Oma «idapartnerluse» programmi kaudu pakub EL endistele nõukogude vabariikidele nii poliitilisi kui kaubanduslikke diile. Lepped sarnanevad oma olemuselt näiteks Poolale pakutuga (aastal 1990), kuigi liikmestaatust ei lubata.
Samal ajal üritab Moskva kiskuda endisi NSVLi riike tolliliitu, mis neil Valgevene ja Kasahstaniga kokku on klopsitud – ning mille saatus on venelaste nägemuses kasvada ühiseks majandusruumiks ja sealt edasi ELi-stiilis Euraasia Liiduks.
Nüüd kus mitu riiki kavatsevad novembris Vilniuses ELiga leppeid sõlmida või parafeerida (viimane samm enne allkirjastamist), üritab Moskva neid ümber veenda.
Mõlema poole jaoks oleks peavõiduks üle 46 miljoni elanikuga Euroopa «õõtseriik» Ukraina.
Kuna Ukraina president Viktor Janukovitš on pannud vastu Putini keelitustele tolliliitu heita – viimati juulikuisel tujukal kohtumisel – piirab Moskva nüüd igat masti Ukraina importi alates terasest kuni šokolaadini.
Augustis aga lajatas Venemaa Ukraina ekspordile korraks kurjad tollikontrollid, tekitades viivitustega miljonitesse kuhjunud kahjumeid. Seejuures hoiatas Putin piredalt, et sellised meetmed muutuvad permanentseks, kui Ukraina ELiga vabakaubanduspiirkonda astub – hoidmaks ära olukorda, kus Euroopa kaupadele Ukraina silt peale kleebitakse ja Venemaale edasi eksporditakse.
Samalaadseid kaubanduslahinguid võib juba täheldada ka suhetes Moldovaga – kes samuti ELi pürgib. Sel nädalal läkitati sinna Vene asepeaminister hoiatussõnadega, et lepped ELiga võivad «komplitseerida» võimalusi lahendada konflikti irdunud (ja Vene mõju all oleva) Transnistriaga.
Valgevene on erinev. Euroopa kõige autokraatlikuma riigina pole neil mingit ELi-diili šanssi ning lisaks on Valgevene on juba Venemaaga tolliliidus. Nende patt näib olevat finantsabi taotlemine Hiinast. Lisaks ei ole sealne president Aleksandr Lukašenka juba aastaid näidanud Putini eest üles sellist aupaklikkust, nagu viimane vasallilt ootaks.
Süvenevad tülid tõestavad, et Putin panustab endiste nõukogude vabariikide taasintegreerimisele vägagi tugevalt. Euraasia Liit on tema välispoliitika keskne sammas ja alustala.
Samas osutavad need nagistamised aga ka Vene «pehme jõu» piiratusele – isegi vennalikes Slaavi maades, mida nad sisuliselt iseenda laienduseks peavad (kuigi probleem võibki peituda just selles suhtumises). Suhted põhinevad pigem piitsal kui präänikul.
Mitmete Venemaa naaberriikide ärimehed ja analüütikud kurdavad, et kui odav energia välja arvata – mis aga sageli mõjutusvahendina käiku läheb – pole Venemaal suurt midagi pakkuda. Ja nad sülitavad venelaste ideele taasühendada piiriülesed nõukogulikud tööstusharud, mis Nõukogude Liidu lagunedes läbi lõigati.
Pärast suure liidu surma aastal 1991 on Ukraina ja Valgevene saanud suhu teatud omariikuse maitse, millest nood enam loobuda ei tahaks – vaatamata sellele, et nende liidrid on nõukogude taustaga ainuvalitseja tüüpi inimesed, kelle süsteemid meenutavad teatud määral Putini oma.
Tundub, et ühe võidu on Moskva oma karmikäelise diplomaatiaga siiski kirja saanud: ELi ametnike hämmelduseks, kes jõudsid juulis lõpule Armeenia diili läbirääkimistega, teatas sealne president eile Moskvas oma kavatsusest tolliliidu rüppe hüpata.
Mujal võib see taktika siiski tagasilöögi anda.
Vene-Valgevene väetisest vallandatud kaubanduskisma pole tolliliidule just parim reklaam.
Ukraina novembrikuine ELi-diil on Janukovitši süveneva autoritaarsuse tõttu küll ohus, kuid Venemaa jõuvõtete tõttu kiikab Kiiev ise üha enam Lääne suunas. Diplomaadid teavad rääkida, et EL võib teema G20 kohtumisel üles võtta.
Mõned ELi liikmesriigid on taganemas nõudmistest, et Janukovitš peaks vabastama oma vangistatud vaenlase Julija Tõmošenko. Üks Ukraina opositsiooniliider viskas läinud nädalal nalja, et Putin peaks ELi-Ukraina integratsiooni edendamise eest ordeni saama.
Tõesti: kui Vene president enne novembrit oma piitsa kõrvale mahlakamaid porgandeid ei leia, võib ta sõpruskond üsna hõredaks jääda.
Copyright The Financial Times Limited 2013