Portugali «euroteedel» haigutab tühjus (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2023/02/03/15117770t1hb446.jpg)
Üle jõgede, mäenõlvade ja tasandike kulgeb tuhandete kilomeetrite kaupa kiirteid, mille Portugal viimase kolme kümnendiga ehitanud on – peegeldades vaese ääremaa pürgimist Euroopa tuumikusse.
Tänaseks on aga pikad teelõigud praktiliselt tühjad, sest lõivud – mida neil sõitmise eest küsima on hakatud – käivad inimestel üle jõu.
Et Portugali 78 miljardi eurost abiprogrammi graafikus hoida, on valitsus pidanud kehtestama tasud 900 kilomeetrile, kus varasemalt niisama sõita sai. Tulemuseks on vihased protestid, üleskruvitud ärikulud ja segaduses turistid.
«Kiirteeliiklus on kahe viimase aastaga järsult vähenenud,» ütleb transpordiajakirja Transportes em Revista toimetaja José Monteiro Limão. «See peegeldab nii kulutuste drastilist langust kui uute maanteemaksude mõju senistel tasuta teedel.»
Gonçalo Torres, kelle töö – ürituste korraldamine – eeldab pidevat kiirteedel liiklemist, ütleb, et tema 220 kilomeetri pikkune teekond Castelo Brancost Lissaboni läheb teetasude poolest kallimaks kui kütusekulu osas.
Torrese sõnutsi ei saa paljud pered endale kiirteesõitu enam lubada. 300-kilomeetrine sõit Lissabonist riigi põhjaosa pealinna Portosse maksab tasude näol 22 eurot, kütusele kulub umbes 36 eurot. 279-kilomeetrise otsa puhul Lissabonist Algarvesse on vastavad summad 22 ja 34 eurot.
Kuna veoautode puhul on maanteetasud ligi kaks korda kõrgemad, on eriti ränga hoobi saanud ekspordiäri ja transpordifirmad. Monteiro Limão sõnutsi peavad paljud neist tegema pikemaid reise kõrvalmaanteid pidi.
Öistele veoautovedudele on valitsus tasu küll 25 protsenti alandanud, kuid ettevõtted nõuavad häälekalt täiendavaid kärpeid.
Tasude tõttu on liiklust tunduvalt vähemaks jäänud. Liiklusinfo-firma Inrixi andmetel on Portugali liiklustihedus langenud enam kui üheski teises Euroopa riigis: 2010. aastal 50 protsenti ja tänavuse avakvartaliga 68 protsenti. Automüük kukkus mullu 27 aasta rekordmadalusse.
Kui ühest küljest on Portugali tühjad teed majanduslanguse märk, siis teisest küljest on tegemist ka mõtlematute riiklike kulutustega, mis andsid oma osa võlakriisi tekkeks, kinnitavad analüütikud.
Paljud kiirteed finantseeriti avaliku ja erasektori koostöölepingute (PPP) abil, milles Portugali valitsused võtsid rahvusvaheliste võlausaldajate arvates liiga suure riskikoorma – veeretades maksed tulevaste põlvede õlgadele. Praegu vaatab Portugali valitsus neid PPPsid uuesti läbi, soovides haarata riigile tagasi 7 miljardit eurot.
«Kui me oleme kulutanud kiirteedele liiga palju, siis tuleb muuta nad võimalikult efektiivseks, et neist täit tulu lõigata,» ütleb riikliku maanteefirma Estradas de Portugali nõukogu esimees António Ramalho.
Eurorahaga kiirteerikkaks
Kiirteede üliküllust aitas tekitada ka ELi raha. Alates 1986. aastast on Portugal saanud Euroopa tuumikule järelejõudmiseks 96 miljardit struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide eurot, millele Lissabon on omalt poolt lisanud veel 86 miljardit. Suur osa sellest – umbes 25 protsenti regionaalarengu rahast – on investeeritud teedesse.
Selle ajaga on Portugal pikendanud oma kiirteedevõrgu 300 kilomeetri jagu 3000 kilomeetri peale, ületades ELi keskmise kiirteetiheduse ligi kahekordselt.
Nüüd on Portugalis kiirteekilomeetreid elaniku kohta neli korda rohkem kui Suurbritannias ja 60 protsenti enam kui Saksamaal.
Tänu sellele on keskmised reisiajad Lissaboni ja provintsilinnade ning Hispaania piiri vahel kahanenud enam kui 40 protsenti. Eksperdid väidavad aga, et asfaldi laotamisega mindi liiale ja kasu sellest on vähe.
«Me oleksime võinud kulutada neljandiku sellest summast ning rajada täiesti piisava kiirteevõrgu, mis oleks teeninud rahvast ja majandust paremini,» ütleb anonüümsust palunud kõrge Portugali kiirteeasjatundja. Paiguti kulgevad kiirteed pikki lõike üksteisega paralleelselt, paari kilomeetri kaugusel teineteisest. Monteiro Limão sõnutsi on valitsused investeerinud teedesse ebaproportsionaalselt palju raha – raudteede arvelt. Iga raudteekilomeetri kohta on rajatud 2,5 kilomeetrit kiirteed.
«Kes neist kulutustest kasu saab?» küsib Torres, libistades pilgu üle sisuliselt tühja kiirteekohviku. «Alati needsamad pangad, needsamad ehitusfirmad, needsamad investeerimisfondid,» ohkab ta kinnituseks laialt levinud uskumusele, et Portugali kiirteerevolutsioon polegi teeninud eelkõige tavakodanike ja kogukondade huve.