Miks euroala varem või hiljem laguneb

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nurgapood.
Nurgapood. Foto: SCANPIX

Kujutlege kiratsevat nurgapoodi. Parimal juhul ei taga ta omanikule minimaalset elustandardit. Halvimal juhul ei kata kauplus aga kulusid – ja äri hoitakse käimas sugulaste, sõprade ja heasoovlike inimeste laenude ja annetuste abil. Ühte neist on isegi kuuldud ütlevat, et tema teeb kõik mis iganes vaja, et pood püsima jääks. Lisades: «Uskuge mind, sellest piisab.»

Ükski analoogia pole täiuslik, kuid see siin tabab euroala konkurentsivõimetute liikmete puhul üsna hästi märki. Alates euro kasutuselevõtust aastal 1999 on Saksa tööjõuühiku kulud kasvanud alla 13 protsendi. Kreeka, Hispaania ja Portugali vastavad näitajad on 20 kuni 30 protsenti, Itaalias isegi enam. Pole siis ime, et Saksamaal on jooksevkonto ülejääk 6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Kreeka, Itaalia, Portugal ja Hispaania on aga vaevalt tasakaalus. Kalkulatsioone tuleb võtta väga suurte mööndustega, kuid üldine sõnum on liigagi ilmne. Sellise tasakaalutuse puhul ei aita ükski pangandusliit ega eelarvete harmoneerimine.

Euro loomise majanduslik loogika – niipalju kui seda oli – seisnes selles, et harmoneeriva jõuna toimib ühisraha ise (ning liikmete eeldatav võimetus seda devalveerida). Seda pole aga juhtunud ning praegused suhted on muutunud jätkusuutmatuks. Läinud sajandi lõpus Washingtonis tegutsenud majandusteadlane Herbert Stein ütles, et kui mingi poliitika või olukord on jätkusuutmatu, siis ei saa see jätkuda. Aga ta ei täpsustanud, kui kaua võtab aega, enne kui sellised olukorrad koost lagunevad.

Samal ajal on eurokraatide huvides jätta probleemidest võimalikult keeruline mulje, nii et isegi arutada võiks neid vaid käputäis nn rahanduseksperte. Ning meil on pakett paketi ja tagatis tagatise peal, et asi edasi kestaks. Aga laenud ja tagatised ei muuda jätkusuutmatut jätkusuutlikuks. Edasise arengu variante on piiratud hulk.

Esimene: perifeeriamaade «kasinust» saadab edu. Selle all pean ma silmas, et neile peale surutud nõudmised toovad kaasa kulude ja hindade languse euroala naabritega võrreldes, tagades parema konkurentsivõime, elustandardite järkjärgulise taastumise ja tööpuuduse järsu languse. Üks variant oleks siin hindadest sõltumatu konkurentsi paranemine: rohkem loomingulisi turismireise Egeuse mere äärde või arvukamalt atraktiivseid hotelle Algarve’s. Võtmeküsimuseks on siin, kui mitu aastast – või kümnendit – see korrektsioon aega võtaks.

Teine: perifeeriate stagnatsioon jätkub. Tööpuudus on nüüd Kreekas 22 protsenti, Hispaanias 24, Portugalis 18, Iirimaal 15 ja Itaalias 10 protsenti. (Võrdluseks: USA ja Briti tööpuudus on 8 protsenti.) Üheks variandiks on siin – ma kardfan – et nende olukord hulleneb ja uksele koputab emigratsioon.

Kolmas võimalus on ebatõenäoline, aga ma toon ta terviklikkuse huvides ära Nimelt: Saksamaa ja teised põhjapoolsemad euro kasutajad hakkavad ajama «ekspansiivsemat» (loe: inflatsioonilisemat) poliitikat, leevendades seeläbi lõuna agooniat. Või siis jätkavad nad lõpmatuseni perifeeria doteerimist.

Neljas võimalus on, et üks või mitu perifeeriat lahkuvad euroalast. Seepeale läheks põrgu lahti – mitte ainult lahkujate jaoks, vaid ka ülejäänud eurotsoonis, kus pankadel on raamatutes suured ja potentsiaalselt väärtust kaotavad eurovarad. Aga lõpuks korjaksid endised euromaad oma killud kokku ja hakkaksid toimima veidi talutavamalt – nagu läks Argentinas, kui too lõikas läbi väidetavalt läbilõikamatu sideme USA dollariga. Mõned analüütikud tahaks läheneda asjale teisest otsast, eelistades et hoopis Saksamaa ja tema naabrid haaraksid initsiatiivi, võtaksid kasutusele omaenda kallimad valuutad ja jätaksid euroga hüvasti. Seda aga ei juhtu, hoolimata sügisel toimuvate Saksa valimiste tulemustest.

Loomulikult võib kujutada ette igasuguseid permutatsioone ja kompromisse eeltoodud nelja hüpoteesi raames, kuid võimalused on piiratud. Kui peaksin tegema oma panuse (õnneks ei pea), paneksin oma raha variandile nr 4. Aga selle peale, millal asi aset leiab, ei panustaks ma midagi. Püha Rooma keisririigi asutas 800. aastal Charlemagne ja see kestis kuni aastani 1806, mil Napoleon ta lammutas. Pärast Napoleoni sõdasid õnnistati sisse Saksa Konföderatsioon, millel ei olnud liikmesriikide üle tegelikku võimu. 1834. aastal kõpitseti seda tolliliiduga (Zollverein) ning kogu see lobudik püsis püsti kuni Bismarck ta 1871. aastal laiali saatis ja Saksa Riigi rajas.

Küllap käivad ajarattad nüüd kiiremini, aga me ei tea kui palju kiiremini. Nii et igaüks oletagu ise, millal euroala laguneb. Tuleviku ennustamisega ei tohi liiale minna.

Copyright The Financial Times Limited 2013

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles