Rahapesu tänapäevased skeemid ja trendid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Swedbanki rahapesu tõkestamise valdkonna juht Toomas Tuuling tutvustab rahapesijate tänapäevaseid «töövõtteid».
Teenuste ja toodete ning õigussüsteemi arenedes on pidevas muutumises ka kuritegelik maailm. Kuigi põhitõed ja –meetodid «raha pesemisel» on laias laastus jäänud samaks, on aja jooksul kurjategijate arsenali lisandunud uusi vahendeid.
Sularaha kasutamine «raha jälje» katkestamiseks, mitmesugused tehingud raporteerimise vältimiseks, tankistid, rahamuulad ja keerulised omandistruktuurid vara omanike peitmiseks, «musta raha» segamine legaalse varaga – see kõik on juba olnud ja jätkub ka edaspidi.
Kahjuks ei ole rahapesu skeemidesse kaasatud enam üksnes asjaosalised, vaid ka isikud, kes sellesse teadlikult kippunud pole või on sinna sattunud hooletusest. Näiteks võidakse isiku konto kaaperdada ja tema teadmata sealt raha läbi kanda. Inimesi värvatakse «finantsdirektoriteks», kelle ülesandeks on raha läbi oma konto vahendada.
Kuid ka firmad võivad sattuda kas teadmatusest või hooletusest olukorda, kus nad kauba vahendajana on osalenud raha «pesemises». Sellega kaasnevate ebameeldivuste hulk sõltub isiku teadlikkusest ja rollist. Kahjuks ei pääseta sellistel puhkudel üldjuhul ei aja-, närvi- ega rahalisest kulust. Juhul, kui isiku hooletuse ulatus on niivõrd suur, et seda käsitletakse kui abistamist (st, et isik pidi aru saama, millesse ta on segatud ja aktsepteeris seda), siis kaasneb ka kriminaalvastutus.
See, et turule lisandub pidevalt erinevaid makseteenuse pakkujaid – maksevahendajaid ja e-raha asutusi – on loonud hulga lisavõimalusi nii narkoraha pesijatele kui ka küberkurjategijatele. Põhjus maksevahendajate kasutamiseks on lihtne: (1) nõrgem järelevalve riigi poolt; (2) vähene motivatsioon hoolsusmeetmete kohaldamisel; (3) suurem võimalus jääda anonüümseks, sh saab konto avada sageli ka näost-näkku kohtumata; (4) tehinguid on keerulisem jälgida. Tihti tegutsevad maksevahendajatena ka ettevõtted, kes ennast sellisena pangale või riigile ei identifitseeri ning ka mõned füüsilised isikud.
Seejuures ei ole summad sugugi väikesed. Kuulsaim rahapesu juhtum käesoleval aastal, mis seotud maksete vahendajatega, on kahtlemata e-raha operaator Liberty Reserve puudutav kriminaalasi, kus süüdistajate hinnangul pesti seitsme aasta jooksul 6 miljardit dollarit.
Makseteenuse pakkujad on massideni toonud hawala (hundi), kus raha ei liigu koos informatsiooniga selle saaja ja saatja kohta ning loonud ja vahendamas raha asendavaid instrumente (nt bitcoin), mille tekkimist, liikumist, hulka, väärtust jms on keeruline jälgida.
«Musta raha» tuvastamine
Kurjategijad on aja jooksul asendanud puhtaks pestud kodutud sootuks lipsustatud ja haritud tankistidega. Nad on mõistnud, et riiulifirmade vahel tehtavad tehingud «musta rahaga» mitte millegi eest on tark asendada tehingutega muu legaalse tegevuse hulgas – kuna nii on nende avastamine keeruline ja töö aeganõudev.
Kahtlasele tegevusele võivad siinkohal osutada: (1) maksed müüjale isikult, kes ei ole ostja; (2) ebaõiged, mittestandardsed või võltsitud arved, tollidokumendid, saatekirjad vms: nagu näiteks kauba vale klassifitseerimine või üle/alahindamine; (3) «karussellmaksed» – korduv sama, hinnalise kauba import ja eksport; (4) kaup ei vasta osapoolte tegevusalale; (5) ebatavalised laadimiskohad või transpordi teekond või viis; (6) kauba pakkimise viis ei ole kooskõlas kaubaga või selle transpordi viisiga; (7) topeltarvete esitamine.
Sularaha ei tooda enam kotiga kontorisse, kus küsitakse vara päritolu kohta, vaid sisestatakse sularahasissemakseautomaatide (BNA) kaudu. Kui varemalt kasutati «smurfimist» ehk «musta raha» toomist kontorisse väikestes summades erinevate isikute poolt, siis nüüd ei pea kurjategijad enam nii kurja vaeva nägema.
Innovatsioon loob võimalusi mõlemale poolele
Ka finantsinstrumendid ei ole kurjategijate poolt jäänud puutumata. Eelistatakse reguleerimata või halvasti reguleeritud turge ja vahendajaid. Finantsinstrumente kasutatakse varale legaalse päritolu tekitamiseks ja jälgede segamiseks nii rahapesu skeemi algetapis kui ka «puhtaks pestud» raha investeerimiseks selle lõppetapis. Kasutades äraostetud maaklerit või seadusekuuleka maakleri teadmatust või hooletust, on näiteks derivatiividega võimalik kaubelda, kaotades raha eelnevalt ettemääratud isikule. Tehes seda mitu korda erinevate isikutega, lisades sekka veel variisikuid, on hiljem pea võimatu algallikat tuvastada ja raha päritolu kahtluse alla seada.
Rahapesijatel on tänapäeval kahjuks veel palju muid võimalusi: sihilik kaotamine ettemääratud isikule interneti-kasiinos; ostetud lotovõidud; online-mängud nagu Second Life, kus kasutatavaid Linden dollareid saab kasutada nii pärisraha saamiseks kui ka virtuaalsete asjade ostuks; ettemaksukaardid.
Töö käib selles suunas, et elektrooniliselt oleks võimalik raha üle anda sarnaselt sularahamaksetega ehk siis virtuaalselt käest kätte, ilma igasuguse vahendajata.
Kokkuvõttes on rahapesijate eesmärgiks kaotada seos kuriteo ja selle tulemusena saadud vara vahel ning luua mulje, et nende käsutuses olev vara on saadud legaalsel teel. Sellest eesmärgist juhindudes valitakse ka vahendeid. Need teenused ja kaubad, mis nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad ja nende saavutamist võimaldavad, on sel põhjusel ka suurema rahapesu riskiga.