Baltimaade suurim tuulepark häirib naaberküla elanikke

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Majandusminister Juhan Parts ei pidanud paljuks tuulikumasti betoonjalga uurimas käia, et siis Eesti Energia juhilt Sandor Liivelt uurida, kas selline kole auguline betoonivalu on ikka esteetiline. Kantsler Marika Priske kuulab Liive kaitsekõnet vaikides.
Majandusminister Juhan Parts ei pidanud paljuks tuulikumasti betoonjalga uurimas käia, et siis Eesti Energia juhilt Sandor Liivelt uurida, kas selline kole auguline betoonivalu on ikka esteetiline. Kantsler Marika Priske kuulab Liive kaitsekõnet vaikides. Foto: Andrus Karnau

Eesti Energia seisab silmitsi suure probleemiga – Baltimaade suurima tuulepargi generaatorid teevad häält, mis meenutab terava oraga tühja metallpange kriipimist. Naaberküla rahvas nõuab rahu ja vaikust.




Seda heli on keeruline kirjeldada, seda peab ise kuulma. Tuulikulabad pöörlevad nagu ikka, kerge õhuliikumise sahin on nende all kuulda. Aga hooti kostub nagu vabrikuvile või vagunisse langeva rauakola või plekikriipimise häält.



See näib tulevat siis, kui tuulikupea oma asendit tuulesuuna järgi muudab. Nii juhtub aga Läänemaa heitlikes tuultes sageli. Kokku otsib lagedal heinamaal õõvastava heli saatel endale kordamööda parimat tuulesuunda 13 tuulikupead.



Kallid mõõtmistööd


Eesti Energia juht Sandor Liive ja energiakontserni taastuvenergia ettevõtte juht Ando Leppiman kuulsid naabruses asuva Suur-Nõmmküla elanike kaebusest alles eile, hetk enne tuulepargi piduliku avatseremoonia lindilõikamist.



Liive möönis, et mürakaebused on talle tuttav teema. Ta ütles, et Estlinki Espoo alajaama müra üle käib praegu Soomes diskussioon, Estlinki Harku alajaama ümbruses mõõdeti samuti müra taset.



Leppimani sõnul on ettevõte tuuleparki ette valmistades tellinud keskkonnamõjude hindamise ja ülemäärane müra naaberkülas pole selles kinnitust leidnud. «Kui müratase aga ületab lubatud piire, siis tuleb lahendus leida,» lausus Leppiman.



Ametlikult pole tervisekaitseinspektsioon müra mõõtmise otsust teinud. «Meil ei käi täpselt nii, et kui kaebus tuleb, siis homme läheb mees mõõtma,» kommenteeris inspektsiooni avalike suhete juht Iris Saluri.



Müra taseme mõõtmine on väga kallis ja aeganõudev. Saluri selgitas, et see võtab kuid. Mõõta tuleb erineva tuulesuuna ja -tugevuse ajal, külmas ja soojas, raagus ja lehtes puudega. Kui tulemused käes, siis tuleb neid tõlgendada. Aga esialgu pole tervisekaitse isegi seda otsustanud, kas hakata mõõtma või mitte.



«Kuna müramõõtmine on väga kallis tegevus, siis sõltub, kes selle eest maksab,» märkis Saluri. «Maksja võib olla Eesti Energia või inspektsioon.»



Kaebus tuli juuni algul vähem kui kilomeetri kaugusel olevast Suur-Nõmmkülast. Tuulikud hakkasid selle aasta varakevadel üksteise järel tööle ja nende tegelik mõju alles selgub.



Suur-Nõmmkülas on alles veel mõned pered. Kunagi oli see suur ja uhke küla, aga pärast kolhoosi kadumist on seal õige vaikne. Kohe päris vaikne, isegi autod liiguvad haruharva.



«Mul ei ole enam õigust vaikusele,» lausus kaebuse esitaja, ETK juhatuse esimees Rein Sepp, kes veab Suur-Nõmmküla külaseltsi. Mees ise on seal küll pigem suvitaja, aga ta ema elab külas aasta ringi.



Sepp märkis, et tuulepark ehitati külale liiga lähedale ja et keskkonnamõjude hindamises on müra mõju külale alahinnatud.



«Müra tungib madala jõminana ka hoonetesse, rohkem õhtul ja öösel, häirides uinumist. Öiseks uneajaks akna avatuks jätmine ei ole müra tõttu võimalik,» rääkis Sepp.



Sepp märkis, et tahab müra teema endale selgeks teha, et tulevikus uusi tuuleparke rajades sama viga ei korrataks.



«Kui tuuleparki tutvustati, siis öeldi, et heli on võrreldav puulehtede sahinaga, aga praegu tulen ma linnakärast looduskeskkonna asemel hoopis hiiglasliku tehnopargi äärde,» lausus Sepp.



Noarootsi elanik Ernst Brandt kirjeldas tuulikuid kui ragistavaid ja pasundavaid monstrume. «Inimesed on löödud, et need nii palju lärmi teevad,» lausus ta.



Aga Suur-Nõmmküla talupidaja Paul Piguli nägu on naerul. «Müra pole midagi, põhjatuulega natuke on kuulda, kui tiivikulaba läheb postist mööda, siis kostab vauh! ja vauh!,» ütles Pigul. «Minu poolest võiks tuulikuid juurdegi teha.»



Võib ka tulu saada


Pigul on üks neljast sellekandi maaomanikust, kes saab tuulikuist tulu. Tema sissetulek sõltub kolme generaatori toodangust. Aga toodangut annavad need hästi – 100 miljonit kilovatt-tundi aastas. See on 35 000 keskmise pere aastane tarbimisvajadus.



Eesti Energia juhtidel ja ka majandusminister Juhan Partsil on nägu naerul, kui nad sellest räägivad. Ka Eesti rahvusvahelised kohustused taastuv­elektri tootmise mahtude osas on selle tuulepargiga täidetud. Eesti Energia kavatseb Aulepa tuuleparki veelgi laiendada 21 hektaril.



Päris Suur-Nõmmküla servas, otse tuulikute põllu kõrval väikeses majas elav proua kartis nii väga konflikti, et ei tahtnud oma nime öelda. Küll aga kinnitas ta, et tuulikud undavad ja vaikus on külast kadunud.



Proua maja taga on hea vaatega koht, kust kõik 13 tuulikut korraga kätte paistsid. Seisime seal ja küsimuse peale, et kas vaatepilt on kole või ilus, ei osanud proua midagi kosta. «Mis enam teha, nüüd on kõik ju valmis ehitatud,» arvas ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles