Juhtimisblogija ja ettevõtluskonsultant Veigo Kell kirjutab oma blogis tavalistest ja headest juhtidest ning leiab, et äriõpikutes leiduvad ideaalsete juhtide omaduste kirjeldused sarnanevad vägagi sellega, kuidas omal ajal kirjeldati nõukogude töörahva juhti Leninit.
Ma kuulun sellesse põlvkonda, kelle koolipõlve vältimatuks kaasosaks olid lood Venemaa bolševike partei juhi Vladimir Iljitš Lenini erakordsest isiksusest. Tegemist oli inimesega, kelle kohta kirjutatu võtab põlvkonnakaaslasest kirjanik Andrus Kivirähk kokku järgmiselt:
Ta on väga aus ja õiglane – ehkki ise tähtis riigimees, ei tüki ta kunagi esile, seisab tagasihoidlikult poesabas koos töölistega, seljas juba veidi kulunud, kuid kõigiti puhas ülikond. Lisaks on ta maailma parim ujuja, kuldsete kätega meistrimees ja üleüldse – igas mõttes täiuslik inimene. Kõik lihtsad tööinimesed armastavad teda ja saadavad talle omapüütud kala ning musta soldatileiba, aga Lenin ei võta kingitusi vastu, vaid jagab orbudele, ise aga joob üksnes suhkruta teed.
Lapsena uskusin ma kõiki neid lugusid tõsimeeli ega kahtlustanud kunagi, et tegemist on osaga nõukogude režiimi ajupesust. Nagu me tänaseks teame, oli tegemist inimesega, kelle kuritegelik pärand on maailma ja sealhulgas ka Eesti riiki tugevalt mõjutanud. Ja seda mitte heas mõttes.
Kuid just jutustused «meie Leninist» oma üle vindi keeratud absurdsuses on ootamatult sarnased juhtimistekstidele, kus räägitakse «väljapaistvatest liidritest» ja «suurepärastest juhtidest», eriti need, mis kirjeldavad, mis omadused neil juhtidel on ja mida nad võrreldes keskmiste juhtidega teistmoodi teevad. On märkimisväärne, et need tekstid pärinevad reeglina juhtivate äriväljaannete veergudelt. Mõningad neist on jõudnud ja jõuavad kindlasti edaspidigi läbi tõlgete ka eestikeelse lugejani. Ja kahtlemata on neil oma tänuväärne lugejaskond.
Nagu Lenin, kes nõukogude kirjanduses koondas endas absoluutselt kõiki inimlikke positiivseid jooni, on ka väljapaistvad liidrid puudusteta üliinimesed, kes suudavad, oskavad ja teavad märgatavalt rohkem kui kõik mitteleninid. Nagu lood Leninist, pole mõõdutunne või püsimine reaalsuse piirides suurepäraste liidrite kirjeldamisel mingi argument. Siin eeldab tekst läbivat üliinimlikkust. Aga teatavasti on müüdid, muinasjutud ja lood kangelastest inimkonda saatnud aastatuhandeid. Pole lood liidritestki oma sisult midagi muud, kui vana asi oma kaasaegsemal kujul.
Kuid missugune siis on see «väljapaistev liider»? Kuigi seda kirjeldavaid artikleid leiab internetist rohkem, kui lugeda jõuab, pole väga vahet, missugust valida, sest absurdi piirimaile ja üle selle jõutakse enamusega. Seetõttu piirdun järgnevate näidete puhul üheainsa looga, see on Forbesist pärit kirjatükk 5 Transitions Great Leaders Make That Average Leaders Don’t. Niisiis:
See kõik on õige ja hea, kuid kui on soov saada tõeliseks liidriks, siis läheb vaja natuke rohkemat – nimelt selgelt üleinimlikke võimeid. Nii ei kimbuta tõelist liidrit kunagi tunnetus- ja tajuvead, teda ei puuduta häired inimestevahelises kommunikatsioonis, ta ei tee kunagi otsustamisel vigu, ta näeb kõiki varjatud ohte juba kaugelt ning suudab aina uute lisanduvate tasanditega maailma muuta sama lihtsaks kui tuhat aastat tagasi. Mõned näited:
Tegelikult on kõik loetletud punktid ju õiged. Probleem tekib vaid sellest, et reaalne inimene ja superomadustega mütoloogiline «suurepärane juht ja liider» on paraku kaks erinevat asja. Ei saa päris välistada, et tajuvigadeta ja ilmeksimatuid inimesi ongi olemas, kuigi see tähendaks, et neis puudub midagi väga inimlikku. Seega, kui juhil kõiki neid eelpool nimetatud häid ja toredaid omadusi pole, pole meeleheiteks veel põhjust. Hea juht ei peagi tingimata olema täiuslik üliinimene. Juba see aitab palju kaasa, kui tunnetada, et juhi roll ei tähenda kuskilt kõrgelt kamandamist ja kontrollimist.
Heaks juhiks pole kerge saada, kuid kõigis neis täiusliku liidri omaduste otsimise lugudes kipub vint üle keerduma. Seetõttu juhtubki nende «väljapaistvate liidrite» kirjeldamisel pahatihti seesama, mis juhtus Leniniga.
