Kas Putin on kaotanud pea?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kremli sisemisi mehhanisme hoitakse rangelt salajas. Välismaailmale jäetakse mulje, et president Vladimir Putin on sisuliselt ilmeksimatu.
Kuid isegi režiimi sõpradele kipub nüüd jääma mulje, et Putin tegi kolossaalse valearvestuse, kui Kirovi kohus opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi neljapäeval omastamise eest viieks aastaks vangi mõistis.
Ka Vene eliidi ridades arvatakse, et Putin on niivõrd karmi karistusega vindi üle keeranud – märk meeleheitest, mitte kindlakäelisusest.
Ökonomisti ja Vene keskpanga endise asepresidendi Sergei Aleksašenko arvates «ei ole Putinil enam tagasiteed».
Kuigi Kreml eitab kohtute mõjutamist, ei kahtle otsuse poliitilisuses praktiliselt keegi – eriti pärast neljapäeva pärastlõunaseid kummalisi sündmusi, misläbi Navalnõi reedel vabadusse lasti.
Väga ootamatult teatasid Kirovi prokurörid, kes olid Navalnõile algselt kuueaastast karistust taotlenud, et mees saab kuni apellatsioonikohtu otsuseni vabaks – ilmselt nädalateks.
Prokuröride kannapööre šokeeris isegi advokaate. Navalnõi kaitsja Olga Mihhailova sõnutsi on see pretsedenditu, et prokurör äkitselt kostja poolele asub. «Midagi sellist ei ole ma iialgi näinud,» ütles ta uudisagentuurile Interfax.
Antud protsessiga mitteseotud advokaadi Vadim Kljugvanti hinnangul kahjustab sekkumine kaasusesse Vene kohtupraktika mainet.
«Minu jaoks on asetleidnu valguses selge, et prokuratuuri seisukohti kujundavad mingid lisafaktorid, mitte seadused ja loogika,» ütles Kjugvant.
«Alguses tahtsid prokurörid kuut aastat vangistust ja kohest trellide taha saatmist. Kohus täitis nende soovi, kärpides aga karistuselt ühe aasta. Sellisel juhul olnuks arusaadav kui prokuratuur oleks protestinud kohtuniku põhjendamatu leebuse, mitte liigse karmuse peale.»
Mis selle seitsme tunni ajal aset leidis – süüdimõistmisest kuni vabakslaskmiseni – on väga raske välja raalida.
Navalnõi oletab, et Moskvas ja mujal puhkenud spontaansed meeleavaldused veensid Putinit, et ta oli üle pingutanud ega arvestanud sellise furooriga. «Suur aitäh kõigile kes tänavale tulid,» kirjutas Navalnõi eile oma blogis. «Ilma teieta ei oleks saanud meid vabastada.»
On ka neid, kelle arvates on siin käimas midagi tumedamat. Nad leiavad, et meile on avanenud haruldane pilguheit Putini siseringis valitsevatele konfliktidele. Moskva poliitanalüütik Pavel Svjatenkov ütleb: «Navalnõi arestis ja vabakslaskmises võib näha suure poliitilise võitluse märke.»
Navalnõi kampaaniajuhi Leonid Volkovi väitel keerlevad Kremli kalkulatsioonid Moskva linnapeavalimiste ümber, mida opositsiooniliider oli ähvardanud boikoteerida.
Erinevate leeride ja klannide argumendid on siinkohal aga äärmiselt vastakad.
Mõned väidavad, et Navalnõi lasti vabadusse lootuses, et ta linnapeavalimistel lüüa saab. See tugevdaks ametisoleva linnapea ja Putini lojalisti Sergei Sobjanin legitiimsust. «Nad tahtsid, et ta [Navalnõi] kandideeriks ilma võimaluseta kampaaniat pidada ja saaks 5 protsenti häältest,» ütles Volkov. «Meie ei nõustu sellega. Me kandideerime üksnes siis, kui ta on vaba kampaaniat pidama.»
Vandenõuteooriate ampluaa on Venemaal aga lai. Üks versioon väidab täpselt vastupidist: et mitmed mõjuvõimsad isikud on tegelikult Navalnõi poolt. Selle teooria kohaselt on osa Vene eliidist mobiliseerumas Navalnõi taha ning viimane võiks kasutada linnapea positsiooni hüppelauana tõusmaks Putini järel Venemaa presidendiks.
«Inimesed, kes on ilmselgelt Venemaa omanikud ja kes seda juhivad, on mingil põhjuselt teinud suuri pingutusi aitamaks seda isikut, keda me alles eile tundsime kui blogijat, homme Venemaa esimese mehe kohale,» kirjutas eile mõjukas Moskva ajakirjanik Oleg Kašin, tervitades Navalnõid kui «Venemaa järgmist presidenti».
Mõnede meelest ei ole olukorra loogika aga üldsegi nii keerukas. Putin juhtimisstiili peetakse lihtsalt üha suvalisemaks, kusjuures president on vajumas järjest sügavamale «võimuüksindusse», nagu seda seisundit kirjeldab Colombia kirjanik Gabriel García Márquez.
Márquez väidab, et pikka aega võimul olnud inimesed, kes on veendunud oma eksimatuses, langevad lõpuks eksiarvamuste ja hullustuste labürinti, kus ükski siseringi inimene neile enam tõtt ei räägi.
Sellist võitmatuse tunnet on süvendanud Putini oskus elada üle rahvusvahelise raevu puhanguid, mille on vallandanud oponentide nagu Mihhail Hodorkovski ja Pussy Rioti punkneiude trellide taha saatmine.
Pärast kolmantat korda presidendiks hakkamist õhkub Putinist rohkem ka pikaajaliste valitsejate paranoiat.
Pärast 12 aastat vastuvaidlematut võimu on Putini režiim hakanud opositsiooni julmalt maha suruma – mõistes muuhulgas postuumselt süüdi advokaat Sergei Magnitski, võttes aluseks väidetava maksudest kõrvalehiilimise, mille too kümnend tagasi olevat toime pannud.
Seoses USA nn Magnitski nimekirjaga kinnistas Putin tujuka ja kättemaksuhimulise autokraadi kuvandit, jättes kümned ja võib-olla isegi sajad orvud ilma võimalusest Ameerika perede poolt lapsendatud saada.
Õhtustes teleuudistes kasutab Putin üha segasemat retoorikat. Nii kinnitas ta aprillis, et al-Qaeda on USA sünnitis. Viimast on ta avalikult süüdistanud ka opositsioonimiitingute rahastamises Venemaal.
Poliitikaekspert Aleksei Makarkin Moskva Poliittehnoloogia Keskusest ütleb, et Kremlist viimasel ajal lähtuvad kummalised ja julmad otsused osutavad Putini hirmule eliidi lojaaluses pärast – mis sattus suure küsimärgi alla pärast 2011. aasta detsembril puhkenud proteste.
Kui kümned tuhanded moskvalased tänavatele Putini vastu meelt avaldama tulid, oli eliit – poliitikakujundajad, äriliidrid ja akadeemikud – pahaendeliselt vait.
«Väga palju rahvast oli tänavail ja eliit vaikis,» ütleb Makarkin. «Režiim teadis üsna hästi, et eliidi enamus oleks astunud võitja poolele – kas ühe või teise.»
Olles meeleavaldused jõuliselt maha surunud, sellist teguviisi veelgi paremini võimaldavad seadused vastu võtnud ning opositsiooniliidreid kõikvõimalike uurimiste ja politseireididega nahutanud, keskendus Kreml Makarkini hinnangul «eliidi efektiivsemale kontrollimisele».
Osana sellest tehti eliit Makarkini sõnutsi «kaassüüdlaseks» lapsendamiskeelu seaduses ja muudes kahtlase väärtusega poliitilistes lüketes, «sidumaks eliiti režiimi saatusega».
«Olles praktiliselt ühehäälselt [lapsendamist keelustava] seaduse vastu võtnud, on neil [eliidil] nüüd palju raskem opositsiooniga kokku leppida – kui olukord seda nõuaks. Nad muutusid jälgimaks, põlastusväärsemaks, isoleeritumaks, sõltuvamaks,» usub Makarkin.
«Selle seaduse läbihääletamine oli lojaalsuse, pühendumuse ja režiimikuulekuse märk, mida eliidilt nõuti.»
Endise Kremli poliitkonsultandi Gleb Pavlovski hinnangul võib Navalnõi fenomenist aga juba nüüd välja lugeda, et paljud eliidi liikmed panustavad temale.
«Navalnõi oskab väga hästi valitsevate klannide omavahelisi võitlusi ära kasutada, et oma mõju kasvatada,» ütleb ta.
Copyright The Financial Times Limited 2013