Vare soovitab loksumise lõpetada

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle maja valis pildistamisel taustaks Raivo Vare – lagunenud hoone ootab hoolikat peremeest, nagu ka Eesti riik.
Selle maja valis pildistamisel taustaks Raivo Vare – lagunenud hoone ootab hoolikat peremeest, nagu ka Eesti riik. Foto: Mihkel Maripuu

Arengufondi nõukogu eksministrist liige Raivo Vare hoiatab valitsust pikale veninud poliitilise loksumise eest ja leiab, et Eestis on kaks müstilist paralleelmaailma.


Kõigepealt kõige kuumem teema - valitsus.

On teada, et kriisi juhtimine erineb juhtimisest tavapärases olukorras. See kehtib igasuguse organisatsiooni kohta riigini välja. Kriisi ajal ei istuta kaevikus ja tulistata omasid ega torgita neid ka täägiga tagumikku. Tuld tuleb anda vaenlasele. Sellise olukorras on otsused radikaalsemad ja nende vastuvõtmine nõudlikum, lisaks on need igal juhul ebapopulaarsed. Tavapärane poliitiline loksumine siin ei toimi. Kõige hullem ongi, kui jätkame sellist loksumist. Läti kogemus on ju meil silme ees. Seal loksus valitsuskoalitsioon tükk aega, enne kui ära lagunes ja uuele ringile mindi. Mul on tunne, et enne me ei lõpeta, kui nina vastu lina on.


Praegu on tähtis kiiresti otsustada. Samas peab valitsuskoalitsioonil selleks olema piisavalt legitiimset volitust ehk see peab olema teovõimeline. Kõige hullem oleks valitsuse kummi otsas hoidmine kuni valimisteni, et siis need erakonnad ja tegijad ära tappa, kes vastutust kandsid, mida on meil ennegi juhtunud.

Oletame, et koalitsioon saab ikka moodustatud, aga kui kauaks ja mis saab edasi?
Minu järgmine mure ongi seotud järgmiste valimistega. Meie poliitiliste jõudude strateegiline horisont on piiratud 18. oktoobriga. Pärast seda algab kõik puhtalt lehelt ehk algab täiesti uus mäng. Vahet pole, kas algab «valitsusjooks» või mõni muu intriig, igal juhul on see ohtlik. Sest 18. oktoober on väga halb aeg. Nimelt on selleks ajaks meil kulmineerumas majanduskriisi tulemused, samas hakkab loodetavasti teatud stabiliseerumine mõningates välisriikides. Tekib kiusatus hakata mitte just kõige kaalutletumaid otsuseid tegema.

Millal tuleb põhi ja kui kaua põhjas oleme? Tundub, et osa otsuseid tehakse praegu justkui eeldusel, et uut tõusu ei tule kunagi.
Tõsi ta on, et järgmise aasta kestab langus veel kindlasti. Meil on ühtpidi vaja ära hoida edasine kukkumine ja teistpidi lühendada platood ehk põhja. Keegi ei räägi ju enam V tähe kujulisest stsenaariumist, mis oleks kiiresti alla ja kiiresti üles. Räägitakse kas U või lausa vildaka L-i stsenaariumist, mis tähendab, et põhi võib pikalt kesta. Küsimus on selles, kuidas sellest välja tulla. See, et teistel hakkab paremini minema, ei tähenda veel, et meil hakkab olukord paranema. Esiteks on meil objektiivne viivisaeg vähemalt kolmveerand aastat ja teiseks pole kindel, et meie senised otsused võimaldavad tõusule kiirelt asuda.

Samas räägime kogu aeg väliskeskkonna mõjust ja vajadusest suurendada eksporti, mis sõltub olukorrast teistes riikides.
Viimasel ajal on palju lattu toodetud ja see on omakorda vähendanud nõudlust. Kui nüüd mujal hakkab olukord paranema, siis tarbitakse kõigepealt ära laos olev kaup ja väiuksemates mahtudes juurdetoodetu. See kõik võib võtta kuni kaks aastat. Mulle tundub, et vähemalt sõnades on meil hakatud sellest aru saama.
Meil on ju juhtunud kolm asja. Esiteks oleme elanud võlgu, mida kõik teavad. Teiseks pole tootlikkus järele tulnud. Lihtsustatult tähendab see, et oleme kõik tarbinud lisandväärtust, mida me ise tegelikult tootnud pole. Tinglikult võib öelda, et see raha on tulnud läbi Rootsi pankade Rootsi, Belgia ja teiste riikide pensionäride jt hoiustajate käest. Oleme elanud enda ja oma laste tulevaste tulude arvel, ja mis veel hullem, me jätkame seda. Me ei tohi seepärast väga palju laenata ja me ei tohi ka pensioni teemat kõrvale jätta. Eesti 2004. aasta riigieelarve oli sama suur kui praegune sotsiaaleelarve. Viie aastaga oleme kahekordistanud riigieelarve mahtu. Samas majanduse seisu mõttes oleme praegu 2006. aastas, töötlevas tööstuses paiguti isegi juba aastas 2003.

Ega tehtud vigadele osutamine enam aita. Kärbitud on parasjagu. Mis veel teha tuleks?
Kulutusi tuleb märksa radikaalsemalt vähendada või külmutada, midagi pole teha. Et seda enam teha ei saa, on bullshit ehk eesti keeles pulli sitt. Jalutage tänaval ja vaadake, mis toimub. Ruumi kokkuhoiuks on küll. Võtame või uue helikopterite tarne olukorras, kus kriis täie hooga hõõgub ja sarnase profiiliga tarne teises ametkonnas käimas. Kuidas on võimalik, et siseministeeriumi keskmine palk on 30 000 krooni? Seal on ju nii palju väikesepalgalisi politseinikke. Viimase kolme aastaga on tõstetud riigis üle kolmandiku palku ja rohkem just kõrgemal tasandil ametnike palku. Nõndanimetatud väljaku tasandil ehk patrullijatel, õpetajatel, päästjatel ja korrakaitsjatel on samas palgatõus olnud mõne protsendi kaupa. Riigiametnike palgatõusuks oli ainuüksi eelmises eelarves planeeritud 25 protsenti. Paisutatud on paljusid struktuuriüksusi. Nii lihtsalt ei ole võimalik jätkata. Muide, praegu tuleks ka poliitrahasid vähendada 40-50 protsenti ja jutul lõpp.
Meil käib ju lõikamine labida meetodil ja võetakse mitte sealt, kus vaja, vaid sealt, kus saab ehk kus «poliitiline» vastuseis kõige nõrgem. Toimub paljus virtuaalsete tulude sissekirjutamine eelarvesse, samas tehakse kulusid tegelikus rahas. Meil on vaja eelarves kokku hoida 15 või isegi 20 miljardit reaalset raha, millest ehk vaid mingi väikese osa saab korvata maksutõusuga.

Mida siis teha maksudega?
Olukorras, kus tarbimine langeb jätkuvalt, vähenevad ka käibemaksu laekumised. Selle korvamine maksutõusuga ei stimuleeri kuidagi rohkem tarbima. Aktsiisidega on veelgi hullem, sest neil kaupadel on tugev musta turu surve peal. Ma saan aru, et maksude tõstmine on kõige lihtsam, aga me ju petame sellega ennast. Teiseks ei tohiks me kõiki neid maksutõuse teha selle aasta sees, sest see on vastu õigustatud ootusi. Kardetud on maksutõusud isegi takkajärgi, mis oleks hoopis jabur. Kuid ka järgmise perioodi jaoks tuleks vaadata neid makse, mis ei sõltu nii palju majanduskonjunktuurist. Need on omandi ja tuluga seotud maksud.
Palju sõltub ettevõtja jaoks pankadest. Täna pole kellelgi jäänud rahastamistingimused samaks. Ettevõtted ei lähe pankrotti mitte alati sellepärast, et nad ei oska, vaid neil pole lihtsalt majanduse vereringeks olevat hädavajalikku raha. Pangasüsteem jätkab piirangute poliitikat veel vähemalt kaks aastat ja enne seda hingamine meil lahti ei lähe. Aga ilma hapnikuta ei jaksa keegi joosta, varsti ei jaksa enam tõusta ka. Piltlikult: hapnikupuuduses ja verevaesuses organism lebab ja hoiab jõudu kokku, mitte ei tegutse.
Midagi positiivset kah. Skandinaavlastel on praeguses olukorras tark hakata vaatama odavama tootmise järele ja see on meie šanss. Selleks peame me aga minema tagasi reaalsele palgatasemele ja pingutama ka valitsuses. Eestisse on vaja tuua paar-kolm tõeliselt suur investeeringut, see tähendab investoritega otse suhtlemist ja neile „rätsepatööna" teatud otsesoodustuste tegemist. Sellest aga meil rääkida ei taheta.

Eesti kohta on arvatud, et meie väiksus on eelis, et saame paindlikult reageerida ja oma majandust ümber kohandada.
Teoreetiliselt võib see ju tõsi olla, sest otsuse jõudmine tipust platsile on kiire - kõik inimesed on kolme kliki või telefonikõne kaugusel. Aga asi on kinni otsustes. Minu arust elab meie avaliku sektori ülemine ots täielikus virtuaalmaailmas. Nimetan seda second life-ks. See toimib täiesti omaette, ilma tegeliku maailmaga eriti kokku puutumata. Headel aegadel on need kaks maailma üksteiste kahjuks lahku läinud. Samas sõltub üks teise otsustest. See on nagu ühes fantastilises jutus, kus metroo ehitati nii keeruliseks, et kasutusele tuli neljas mõõde, kuhu kaks rongi hoopis ära kadusid. Inimesed kuulsid küll hääli ja nägid tulesid, aga ronge endid polnud. Nüüd on küsimus selles, kas side nende kahe paralleelmaailma vahel suudetakse taasluua või tiirlevad nad paralleelselt edasi.

Kas arengufondile loodate hinge sisse puhuda?
Sellega on mul mure. Ega virtuaalmaailm väga selliseid ebamugavaid tõdesid kuulda taha. Lihtsam on sealt raha ära lõigata. Esialgu püüaks ära hoida kõige halvemat. Pean sellist riigi poolt aktsepteeritud tulevikku suunatud strateegiate väljatöötamist ülioluliseks nagu ka tõelisi seemneinvesteeringuid tehnoloogiatesse, mis pidi ju meie edu alus olema.

Kelleks ennast ise peate, millisesse maailma kuuluvaks? Kas valitsusse ei kipu?
Arvan, et ma olen tegelikult maailmade vahel. Mul on tugev kokkupuude reaalmajandusega nii endise tippjuhist praktikuna, investori kui nõuandjana. Teisalt on mul mingi poliitiline kogemus ja suhete võrgustik. Arvan, et mul on ka mingisugune ettekujutus, mis maailmas toimub. Ma ei käsitle Eestit asjana iseeneses, vaid üritan selle tulevikku sobitada suurde maailmapilti. Nüüd on mul selle kõigega veidi enam aega tegeleda. Ma tahan, et nii minul kui mu lastel ja lastelastel oleks siin hea elada.
Palga teenin ise oma firmadega nõustamiste ja investeeringute pealt. Kuna valitsuse kontseptsioon on meil parteikoalitsiooniline, siis surub virtuaalne maailm nii suured raamid peale, et minusugustel vabameestel seal eriti palju mängumaad poleks.


Kuidas olete majandussurutist oma nahal kogenud?
Ikka tagasilöökidena nii ärides kui sissetulekutes. Olen oma laksud kätte saanud. Ega ma ka ise pole alati vigadest hoiduda suutnud, iseenda õigetest sõnadest hoolimata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles