Swedbanki Grupi finantsjuht Erkki Raasuke ütles intervjuus Otsustajale, et majanduskriisi mõju on Rootsis kordades väiksem kui Eestis või teistes Baltimaades, samas kriisi lõplik ulatus ja tagajärjed pole teada.
Erkki Raasuke: kriisi mõju on Rootsis palju väiksem
3. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt Lätist polegi Eestis ülevaadet palkade vähenemise kohta. Pankurina on teil ilmselt üsna hea ülevaade, kui suurel osal inimestest on sissetulek vähenenud?
Erasektoris on hinnanguliselt 70-80 protsendil inimestest sissetulek vähenenud. Kui ma vaatan ka oma lähedasi ja tuttavaid, siis enamikul on sissetulekud väiksemad kui varem. Eestis oli lisatasude osakaal päris suur, see andis võimaluse kiiresti kohaneda.
Sissetulekute tase on langenud enamikul, hüvesid on vähendatud või kaotatud.
Mis majandusharudes töötavad need õnnelikud 20-30 protsenti?
Alati on taskuid, millesse pudeneb pidevalt raha. Majanduskriisi ajal kohati isegi paremini kui varem. Infrastruktuuri ettevõtete teenused näiteks, küttehind on langenud, aga kohanemist on seal kindlasti vähem või üldse mitte.
Mõned kitsad valdkonnad high-tech’is või meditsiinis saavad hästi hakkama. Kuna tegemist on aga globaalse majanduse kokkutõmbumisega, siis enamik majandusharusid on sellest mingil kombel puudutatud ja valdavalt on ikkagi läinud raskemaks.
Võrrelge globaalse majanduskriisi mõju Eestis ja Rootsis!
Meie ja Rootsi lood on üsna erinevad. Eesti tuleb ülikiirest konvergentsiga seotud tasakaalustamata kasvust ja varahinnamulli lõhkemisest 2007. aastal, oleme saanud kahes järgus vastutuule. Esmalt siseriiklikust tasakaalustamatusest tulenev langus ja siis globaalne langus otsa. Kusjuures me ei tea, kas teine osa on lõppenud.
Rootsi ei ole olnud nii tasakaalustamata, võlakoorem on oluliselt ühtlasemalt jaotunud. Rootsi kroon on nõrgenenud euro suhtes, see on pehmendanud majanduskriisi. Intressimäärad on madalad, intressikulu on väga palju vähenenud. Tasasemaks maandumiseks on polstreid Rootsil veel küll. Samas, lõplikud majanduskriisi mõjud pole veel teada, osa mõjust on ka pehmendatud ja edasilükatud. Põhjamaad tervikuna on majanduskriisis hästi vastu pidanud.
Tööpuudus on Rootsiski kasvanud ja pankadelgi on omad mured.
Sealsed probleemid on võrreldes siinsetega oluliselt väiksemad. Eestis on palju probleeme alles ees. Üle majandustsükli oodatavad laenukahjumid, mida investeerimismaailm prognoosib, erinevad Eestis ja Rootsis viis kuni seitse korda. Erinevused Baltikumis ja Põhjamaades ei ole mitte üks kuni kaks korda, vaid mastaapselt suuremad.
Et Rootsis polegi majanduskriisi õieti tunda?
Autotööstus on kõvasti haiget saanud, sealhulgas lai ring allhankijaid. Kinnisvarahinnad on kukkunud väga vähe, suuremates linnades pole hinnad üldse kukkunud, madalate intresside pärast on kohati toimunud isegi väike hinnatõus.
Aga mis siis Eestis saab tulla, kui te ütlete, et me pole kõike veel näinudki?
Muidugi ei ole, kui tööpuudus on praegu 11 protsenti, aga ronime kuhugi 15-20 protsendi vahele. See on hoopis teistsugune majandus, kus töötuid on sedavõrd palju. Tarbimise mahud vähenevad veel, muutub kogu majanduskeskkond. Kukkunud on vaid elukondliku kinnisvara ost, laiemal põhjal tarbimise stressi sügavamad mõjud on alles ees.
Hiljuti viis Swedbank riskijuhtimise Rootsi, investeeringute juhtimine läks juba eelmise aasta lõpul. Te olete seni alati uhke olnud, et Balti pangandust juhitakse Tallinnast. Kas äraviimise põhjuseks oli kahjum, millega Baltimaad Swedbanki ähvardavad?
Siin on palju teemasid. Terves grupis on hüppeliselt süvenenud funktsionaalne juhtimine, ilmselt süveneb veelgi. Kindlasti on üks põhjus selleks Baltikumi majanduskäik ja meie enda hakkama saamine.
Swedbank oli suurematest pangagruppidest üks hilisemaid funktsionaalse juhtimise poole liikujaid. Ilma suurema kärata on see teistel toimunud, meil oli see rohkem aja küsimus. Seda ei pea interpreteerima hea või halvana. Pank pidi leidma majandusoludele vastava juhtimismudeli.
Praegu kasvu ei ole, toimub kohanemine, üle-ettevõttelise otsuse elluviimine on tähtsam kui lokaalne paindlikkus. Kui see mõjutab otseselt ettevõtte käekäiku, siis juhtimise muutmine on ootuspärane. Sõjaolukorras on ühed reeglid ja rahu ajal teised reeglid.
Seni on valjuhäälselt kritiseeritud Põhjamaade panku nende juhtimisotsuste pärast Baltimaades. Hästi lihtsustatult küsitakse, et miks oli nii palju iseseisvust. Ma ei arva, et kui iseseisvust oleks vähem olnud, siis läinuks asjad teisiti.
Väiksema iseseisvusega pangad on Baltimaades olnud isegi agressiivsemad. Selle diskussiooni juurde, et mida oleks saanud teisti teha, võib muidugi kahe-kolme aasta pärast tagasi tulla. Siis oleme kõik hästi targad.
Teil isiklikult on siis nüüd terve Swedbanki finantsjuhina võimu rohkem, aga Tallinna peamajal vähem kui seni?
Ma ei ole kunagi vaadanud seda võimu seisukohast. Ma teen praegu hoopis teistsugust tööd kui varem. Seni juhtisin üle kolme riigi toimivat teenindusorganisatsiooni, kus oli üle 8000 inimese.
Nüüd teen ma suuresti spetsialisti tööd, otseselt minu juhtimise all olev meeskond on kordades väiksem, sadakond inimest. Inimeste juhtimise tööd on oluliselt vähem, tegelen finantsjuhtimisega, finantseerimise korraldamisega, riski- ja kapitalistruktuuri kujundamisega. Need on hästi erinevad tööd. Võimu koha pealt ma ei oska öelda, ma ei oskagi defineerida, mis on võim.
Mitmes mees te Swedbankis siis olete?
Enne olin ühe suure äriüksuse juht ja kuulusin ettevõtte tuumikmeeskonda. Praegu kuulun endiselt sinna, aga nüüd teises rollis. Grupi executive management’i liige olen juba neli aastat olnud. See oli horisontaalne liikumine, mitte üles ega alla.
Te ei tunne end läbikukkununa, sest Balti pangandust ei juhita enam Tallinnast?
Personaalselt ma ei taju, et seda kusagilt mujalt juhitakse. Üksusel on uus juht ja tema rahvus ei oma mingit tähtsust. Eesti, Rootsi, Läti ja Leedu on rahvusvahelises ettevõttes ning rahvuslik taust tundub üsna tühine. Kas ma tunnen end halvasti, et oleme olukorras, kus oleme? Jah, tunnen.
See ei näri otseselt mu kallal, sest igal hetkel andsime endast maksimumi. Mingil hetkel jäi meil makropildi lugemise oskusest puudu. Tasakaalustamatust ei osanud me õigesti hinnata. Mõned valikud oleks tulnud teha teisiti. Mõni selge ja suunaandev strateegia, mille püstitamise taga ma olin, välistas teatud teemade üle juurdlemise.
Need strateegiad tegid elu väga lihtsaks, aga teisalt panid silmad kinni, ei lasknud esitada kriitilisi küsimusi.
Et ma ei käiks nagu kass ümber palava pudru, siis lihtsustan. Meil on kogu aeg olnud ambitsioon olla turuliider või vähemalt üks turuliidreist. Vähendamaks majanduse ülekuumenemist oleks tagantjärele tarkuses pidanud olema oskust ja julgust astuda sellest rongist välja, minna vastutuult.
Selle tagajärjeks olnuks see, et meie panga kliendibaas oleks tõenäoliselt kaks-kolm korda väiksem. Viimaste aastate kasv oli 50-60 protsenti aastas. Välja oleks pidanud astuma 2005. aasta lõpus või 2006. aasta alguses, kui jäi veel kaks ja pool aastat tugevat kasvu – selle ajaga paisus kogu sektor üle kahe korra suuremaks. Mida see oleks tähendanud meie kliendibaasile või frantsiisi väärtusele, seda me ei tea.
Mida see muutnud oleks?
Me olnuks väiksem pank ja kokkuvõttes oleks konkurents olnud turul väiksem ning raha oleks vähem laenatud siia. Aga võib-olla poleks ka see midagi muutnud, niisuguseid asju ei saa me kunagi teada.
Ajakirjanikuna kohtun teiega regulaarselt, iga kord olete murelikum kui varem, nii murelikuna kui praegu pole ma teid aga kunagi näinud.
Kusjuures vastupidi, arvan, et loen tulevikuväljavaateid praegu paremini kui varem. Teadmatus tuleviku ees on väiksem, sest üsna palju on seda juba näha. Eesootav ei pruugi väga ilus olla, aga jalad on rohkem maas kui mõnda aega tagasi.
Mis meid ees ootab?
Ennustaja rolli ei taha ma võtta. Aga et suurem osa mu tegevusi on tulevikku vaatavad, siis mingi stsenaariumite koridor peab ju olema. Metafoorina: meid on ootamas pikk ja raske teekond ees. Me ei tea täpselt, mis seal on tulemas.
Strateegia on energia säästmine ja pea selge hoidmine ning vahendite kogumine selleks, et tulevikuga hakkama saada. Energiat pole vaja kulutada tarbetult vaieldes, tähtis on hoida laud puhas ja asjad kohe ära teha. Ära istu probleemide otsas, püüa neid lahendada.
Mullu põhjustasite skandaali, kui ütlesite, et valitsusel on valida kärpimise ja devalveerimise vahel. Kui kulude kärpimisega hakkama ei saada, siis tuleb devalveerida. Kuidas ettevõtted ja valitsus on teie arvates kärpimisega hakkama saanud?
Erasektoril on lihtne lahendusi leida, kui ei kärbi, siis oled surnud ja ongi asi ühel pool. Avalikus sektoris saab rohkem venitada. Aga mulle tundub, et Eesti ettevõtted on kohanenud muutunud majandusolukorraga pigem hästi – kohanemine on olnud mastaapne. Töötuse plahvatuslik kasv on üks osa kohanemisest, kulusid kärbitakse ja vähendatakse tööjõudu. Sama teeb ka Swedbank.
Avalikus sektoris on kohanemine olnud aeglasem, aga infot pole piisavalt, et hinnata selle sügavust. Hiljuti avaldatud andmed mulluse palgakasvu kohta avalikus sektoris on kahjuks masendavad. Arvestades seda, kust me tuleme, siis praegu peaks avaliku sektori kulud olema vähenenud 20 protsenti. Kui palju aga kulud tegelikult avalikus sektoris on vähenenud, seda ma ei tea.
Nii et valitsus pole oma ülesandega hakkama saanud?
Seda ma ei ütleks, pigem on avalikus sektoris oma inertsus, mulle tundub, et tööd tehakse kokkuhoiu nimel kõvasti. Küllap on selles süsteemis palju peaga kaasanoogutamist, millega ei kaasne tegusid. Küsimus on kogu avaliku sektori juhtimise efektiivsuses. Ma ei tea, kuidas neil läheb, aga ma hirmsasti loodan, et nad teevad hästi oma asja. Ma näen, et valitsuse juhtfiguurid töötavad täie intensiivsusega.
Aga rahuldav tase oleks, kui riik suudaks oma kulusid kärpida 20 protsenti?
See on üsna lahmiv hinnang, aga suurusjärk riigi tasandil on kusagil seal. Midagi ei ole teha, SKT kumulatiivne vähenemine saab olema majandustsükli jooksul rohkem kui 20 protsenti, pigem isegi 20-30 protsenti. Ülilihtsustatult võiks see ka olla kulude kärpimise orientiiriks. Väiksem riik saab lubada väiksemaid kulusid.
Kui riigieelarve teie käes oleks, siis kust kärbiksite?
Niiviisi kärpekohti pakkuda oleks populistlik. Mul ei ole eriarvamusi valitsuse tehtud lahenduste osas, pigem olen sama meelt. Ühte asja tahan toonitada: kõhklemine ja ootamine on hävituslikum kui mõni vale otsus.
See ei tähenda, et võiks ükskõik kust kärpida, aga majanduse kokkutõmbumise kiiruse juures riigi kulude kärpimine pole ülipeen töö. Iga kivi tuleb tagurpidi pöörata ja otsida selle alt kokkuhoiukohti. Natuke häiriv on see, et kärpimise eel tehakse alati avaldusi selle kohta, mida ei kärbita. See on halb algus, kui on vaja midagi teha, siis tuleb keskenduda sellele, mida vaja teha, mitte panna paika piirajaid, mis takistavad ülesande täitmist. Tarbetult läheb auru sellele, mida ei saa teha.
Te kiidate pensionisamba maksete külmutamise heaks?
Isiklikult kiidan selle otsuse heaks.
Mida arvate maksutõusudest? Ettevõtte tulumaksu taastamisest, üksikisiku tulumaksu tõusust?
Elame väga kiiresti muutuvas maailmas. Ka minu arvamused ja hinnangud muutuvad ja sõltuvad alati keskkonnast. Miks ma seda räägin? Mul on nüüd Rootsi tööleping ja efektiivne tulumaksumäär on 55 protsenti.
Töötades sellises keskkonnas, muutuvad mõneti ka mu hinnangud. Kolm kuud tagasi oleksin suhtunud väga valulikult tulumaksu tõusu, praegu makstes 55-protsendilist tulumaksu, ei näe ma mingit traagikat tulumaksu kasvus 21-lt 26-le protsendile.
Ma ei oska hinnata tulumaksu tõstmise makromajanduslikku mõju. Eelkõige tuleb hinnata kaasmõjusid. Aga jällegi: iga kivi tuleb pöörata, tähtis on, et kärped ja maksutõus ansamblina toimiks. Kui me muidu välja ei tule, siis on vaja makse tõsta.
Viimastel kuudel olen ärimeestelt ja ettevõtete juhtidelt kuulnud sarnast seisukohta, vaid Toompealt kostab, et mingil juhul ei tohi tulumaksu tõsta.
Ma ei taha kellegi üle viriseda, taust on see, et üheksa viimase kuu jooksul on tehtud häid otsuseid.
Valitsus on viimastel kuudel talle pandud ootusi positiivselt ületanud, aga vastukaaluks on majanduselu sukeldumine kriisi olnud sedavõrd drastiliselt sügav, et pidevalt on õhus küsimus, kas kärpeid on olnud piisavalt. Küsimuse vastuseks kordan end: diskussiooni on halb alustada sellest, mida me teha ei saa. Kõiki asju saab teha, tuleb vaid eelistuste järjekord paika panna.
Mitu suurt panka jääb Rootsi alles?
Praegu ei räägita ühinemistest. Võrreldes ajalooga oleme praegu hästi madalas punktis, selleks, et ühineda, on tuleviku ennustatavust liiga vähe. Mitu suurt ühinemist majanduslanguse esimeses faasis osutusid kuratlikult õnnetuteks. Miinus ja miinus ei tee plussi kokku, probleemid kasvavad liitudes palju suuremaks.
Kui tööpuudus on Eestis 20 protsenti, siis kui suur on Swedbanki laenukahjum?
Me ei avalda oma tulevikuootust selles küsimuses. Majanduslangus on sedavõrd sügav, et kõik siinsed pangad on kõvasti sellest mõjutatud.
Analüüsime eri aegadel välja antud laenude käitumist. Majanduslanguse alguses olid 2007. aasta esimese poole laenud kõige haavatavamad. Praegu on isegi 2005. aasta esimeses pooles välja antud laenud, kui elasime hoopis teistsuguses maailmas, hakanud käituma nagu 2007. või 2006. aastal välja antud laenud. Kriis on sügav ja laiaulatuslik. Kui makrotsükkel läbi saab, siis loeme kolme aasta pärast kahjud kokku, või loetakse kahjud kokku.
Kas panga kapital peab vastu?
Peab pidama, ja kui ei pea, siis minnakse omanike juurde kapitali juurde küsima. Me tegime seda eelmise aasta lõpus, teised pangad teevad selle aasta alguses.
Kas närvid peavad vastu ja äri kokku korjata ei ole plaanis?
Aeg näitab ja eks lõppkokkuvõttes on tegu finantskalkulatsiooniga, kuigi närvidel on oma osa. Ma ei räägi meie pangast, aga kui mingis äris kaotatakse raha, mis 15 viimase aastaga teenitud, ja kaotatakse ka raha, mida järgmise kümne aastaga teenida saab, siis iga ettevõtja peab enda käest küsima, mis selle asja mõte on. Meie panga ja selle meeskonna närvide pärast ma ei karda.