Tõnis Oja: fondijuhid vaadaku peeglisse
12. juuni 2013, 15:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänaseks on selge, et pensionisüsteemi III sammas ehk vabatahtlik kogumispension on läbi kukkunud. Me kõik teame, mis juhtub kolme jalaga taburetiga, kui üks jalg katkiseks osutub. Me kõik teame, et elamisväärseks pensioniks kahest sambast ei piisa ning inimesed peaksid väärika vanaduspõlve pidamiseks panustama enam.
Pangad mõtlevadki sellele aktiivselt ning Swedbank soovib, et inimeste panust teise sambasse suurendatakse kuni kümne protsendini palgast.
Tõsi on see, et inimesed mitmesugustel põhjustel oma tulevikku ei kindlusta ning kui kõige rikkam osa elanikkonnast välja jätta, ongi teiste ainsateks säästudeks II samba pensionifondid.
Samas tuleks ka analüüsida, miks inimesed oma tulevikule ei mõtle ning üldse ei säästa. Eks põhjusi ole siin mitu, alates liiga väikesest sissetulekust, mille kõrvalt säästa on väga keeruline, ning lõpetades mentaalse pärandiga sotsialistlikust minevikust, mis ei pane oma tulevikule mõtlema ka hiljem sündinuid. Mõtteviisi muutmiseks kulub mitu põlvkonda.
Üks põhjus, miks III sammas on läbi kukkunud, on ka fondihaldurite endi kehv töö. Kui vaadata tagasi pensionireformi algusaegadesse, tuli rahvas sellega üllatava entusiasmiga kaasa. II sambaga ei liitunud mitte ainult need noored, kelle jaoks oli see kohustuslik, vaid ka vanemad, kes liitusid vabatahtlikult, kuni minuealisteni välja, kelle kohta oli teada, et pensionini jäänud ajaga ei jõua fondid säästusid piisavalt kasvatada. Nii nagu elektrituru avamisega äsja, oli ka pensionireform kümmekond aastat tagasi edukam kui kõige suuremadki optimistid julgesid loota.
II samba innustaval mõjul muutusid populaarseks ka vabatahtlikud pensionifondid. On ju III samba boonuseks tulumaksuvabastus investeeringutelt, mis ei ületa 15 protsenti inimese brutosissetulekust.
2006. ja 2007. aastal kasvas III sambaga liitujate arv 70 protsenti aastas ning 2009. aastaks kerkis 53 900 osakuomanikuni. Seejärel hakkasid inimesed III samba fondidest lahkuma – eelmise aasta lõpuks oli osakuomanike arv vähenenud 46 000ni.
Fondiomanike arvu dünaamikat vaadates tundub, et investorid andsid fondijuhtidele andeks 2008. aastal toimunud 30–60-protsendilised kukkumised, sest inimesed ei ole rumalad ja saavad aru, et finantsturud sakutavad ka viielisi, nagu SEB panga privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel mõni päev tagasi tabavalt ütles.
Inimesed ei ole aga rahul sellega, et ehkki turud on tõusnud juba üle nelja aasta, on enamiku III samba pensionifondide viie aasta tootlus miinuses ning inflatsiooni on suutnud lüüa heal juhul üks fond.
Pensioniraha on teiste inimeste raha ning selle kasvatamine on väga vastutusrikas töö. Pensionifondide valitsemine ei pea näima tulemusrikas mitte ainult fondijuhtidele, vaid ka investoritele.