Tööandjad võivad arvata, et tööintervjuul tegutsevad nad nö jõupositsioonil ning ei juhtu midagi, kui nad tööintervjuul valesti käituvad. See võibki nii olla, kui värvatakse madalama astme töötajaid. Tipptegijad aga on nii valivad, et tööandja vigu intervjuul ei andesta, kirjutab Glassdoor.com.
Värbamis- ja brändingufirma Branded Strategies strateeg Crystal Miller ütleb, et tööandjad ehmatavad oma käitumisvigadega tõenäoliselt rohkem kandidaate eemale kui nad arvatagi oskavad. Tööturul võib olla küll palju töötuid, kuid spetsialistide pärast käib firmade vahel alati võistlemine ja ettevõtte seisukohalt on kõige hullem, kui potentsiaalsed töötajad peletatakse eemale ebasobiva käitumisega tööintervjuul.
Siin on seitse signaali, mis panevad tööotsijad ettevõttest eemale hoidma:
Sa pole intervjuuks valmistunud. See on kiireim viis kustutada kandidaatide huvi ettevõtte vastu. Kui sa potentsiaalse töötajaga kohtudes kulutad esimesed minutid tema CV lugemisele ning paned ta ootama, saadad sa inimesele signaali, et ta pole oluline ning et ettevõttes ei austata inimesi, kes selles töötavad.
Labane kõnepruuk. Isegi kui teie ettevõttes kasutatakse nö lahtist kõnepruuki, pole tööintervjuu koht, kus seda demonstreerida. Ropendamine ja vandesõnad ei räägi ettevõtte kultuurist just head.
Kiirustamine. Mitte kunagi ei ole mõistlik jätta muljet kiirustamisest või viidata aja kokkuhoiule. Isegi kui kandidaat pidi tööintervjuule tulemiseks end töölt ära küsima, siis kui ta juba tuli intervjuule, siis järelikult on tal selleks varutud ka aega. Tagant kiirustamine jätab inimesele mulje, et sa ei austa teda.
Liigne lobisemine. Ei ole midagi hullemat, kui enesekeskne iseendast rääkimine. Tööandjate poolt on suur viga tööintervjuu monopoliseerimine ja vaid endast ning oma ettevõttest rääkimine.
Töö detailide mitteteadmine. Kogu tööintervjuu sisu ja mõte on kindlaks teha, kas antud inimene sobib pakutavale tööle. Kui intervjueerija ei tea detailideni, milliseid oskusi ja teadmisi pakutavad töökohal vajatakse, ei oska ta adekvaatselt hinnata ka inimese sobivust sellele positsioonile. Järjekordselt näitab detailide mittetundmine vähest austust intervjueeritava suhtes. Tema aeg on sama palju väärt, kui intervjueerijal ning tööotsija jaoks on äärmiselt frustreeriv asjaolu, kui nende vastas istub inimene, kes ei oska nende küsimustele vastata.
Märkmete mitte tegemine. Tõenäoliselt intervjueeritakse ametikoha täitmiseks mitmeid inimesi ja alles siis valitakse keegi neist välja. Kui aga märkmeid ei tehta, siis on väga raske erinevaid inimesi hinnata. Kandidaadile jätab see mulje, et temast ei olda huvitatud.
Liiga keeruline värbamisprotsess. Enamik tööotsijaid teab, et nad peavad lõpliku pakkumise saamiseks läbima 2-3 intervjuud, kuid kui protsess on aetud väga keeruliseks, siis see peletab huvilised eemale. Kui enne telefoniintervjuud peab kandidaat tegema mitmeid isiksuseteste, läbi grupiintervjuu, kirjutama essee, siis kõik see ei tundu inimestele enam ahvatlev.