Harri Taliga tee vihma käest räästa alla

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: A.Peegel

Eesti ametiühingujuht Harri Taliga on veendunud, et tööandja ja töövõtja ei ole võrdsed partnerid. Suurfirma võib inimesega teha, mida tahab, sest üksikisikul pole jõudu, et vastu hakata ja oma õiguste eest seista. Seepärast peab töölepinguseadus inimest ülekohtu eest kaitsma. Turvalisust lisab ka see, kui töörahvas ametiühingusse kuulub.


Järgmisel nädalal tuleb ametiühingute meeleavaldus ja ülejärgmisel juba poliitiline streik. Taliga tahab protestida valitsuse ülbuse vastu, et see temaga (ametiühingutega) arvestamata töö­lepinguseadusse muudatusi teeb. Mitte muudatused ise, vaid just temaga kooskõlastamata paranduste tegemine ajab Taliga vihale.



Siis veel öötöö. Taliga on veendunud, et piirangute kaotamine võtab õnnetutelt turvameestelt, haigepõetajailt ja rongijuhtidelt viimasegi tervise, sest tööandja saab neid nüüd nii palju tagant sundida, kui ise tahab.



Seaduseparandaja sotsiaalminister Hanno Pevkur pareeris, et inimese nõusolekuta ei saa teda millekski sundida. Ei pea hakkama ju turvameheks või põlevkivikaevuriks, maailm on valla ja kõikvõimalikke töökohti palju. Aga Taligat see argument ei veena, sest palgatööline on alati nõrgemal positsioonil kui firmajuht.



Palgatöölisest lugeja võib nüüd endalt küsida, millal ta viimati julges keelduda ületunde tegemast või näiteks protestida palgakärpe vastu. Vastusest selgub, kas Taligal on õigus või mitte.



Paar viimast aastat on ametiühinguile olnud hea aeg. Nende poliitiline partner Sotsiaaldemokraatlik Erakond kuulus valitsusse. Käsi peseb kätt. Ühel on vaja hääletajaid valimispäeval, teisel otseteed võimu juurde. Valitsuskriis mõjus nagu vihma käest räästa alla sattumine – sotsiaaldemokraate pole enam valitsuses ja Taligal ei jää muud üle kui rahvas tänavale viia.



Ettevaatliku mehena, kes alati vastasseisule kompromissi eelistab, saab ta ilmselt aru, et meeleavaldus pole lahendus. See ei too juurde töökohti ega hüvesid. Asi võib koguni halvasti lõppeda, akende lõhkumise ja autode põletamisega, aga Taligal pole enda tõestamiseks enam teist teed. Ametiühingutegelased on hea distsipliiniga, aga vene ja eesti äärmuslased ainult ootavad ettekäänet, et end taas rambivalgusse seada.



Haruldane perekonnanimi Taliga tähendab mehe enda jutu järgi talikala püüdmist jää alt. Tal on üsna haruldane haridus – pärast Järvakandi keskkooli lõpetas ta Moskva ülikooli filosoofiateaduskonna teadusliku kommunismi eriala. Vastukaaluks «punasele haridusele» on aga Taliga end viimaste aastate jooksul täiendamas käinud mitme ülikooli juures nii Euroopas kui ka Ameerikas.



Taliga ülesanne ei ole lihtne, sest ta juhib kirju seltskonnaga keskliitu, mille moodustavad erinevad ametiühingud. Kokku on neid 19, liikmeid umbes 38 000. Taliga peab suutma leida kesktee, mis sobib nii liinilendureile kui ka põlevkivikaevureile. Sinna vahele mahuvad veel meremehed, vedurijuhid ja õmblejad.



 Pealegi on ametiühingute vahel oma rivaliteet. Näiteks riigitöötajate ametiühing Talo ei kuulu keskliitu. Mis veelgi hullem: eestlased ei taha ametiühingusse astuda. Kui puhkekodutuusikuid või soodushinnaga autoostulube jagataks, siis ehk oleks nõus. Aga lihtsalt niisama end keegi ohverdada ei taha.


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles