Hiljaaegu meedias kajastatud lugu sellest, kuidas Eesti Energia kaevanduse lõhketööd jätsid Illuka ilma veeta tõstatas üksjagu olulisi küsimusi. Veeta jäänud sadade inimeste mure sunnib küsima, kuidas keskkonnakahjusid põlevkivisektoris hinnatakse, kes need kahjud kinni maksab ja kui kallis on põlevkivienergeetika tegelikult?
Millised on riigi hoovad tekitatud kahju puhul sekkuda? Kuidas tagada põlevkivisektori ettevõtjatele õiguskindlus ja motiveerida neid investeerima keskkonda säästvamatesse tehnoloogiatesse?
Põlevkivi kaevandamisel on peamisteks keskkonnamõjudeks põhjavee seisukorra halvenemine ja maastiku üldilme muutus, kasutamisel aga heitmete ja jäätmete teke.
2011. aastal kaevandatati 16 miljonit tonni (ilma kadudeta) põlevkivi. Läbi aegade on kaevandatud 900 miljonit tonni põlevkivi (koos kadudega 1,6 miljardit tonni), mis on jätnud tühjaks 400 miljoni kuupmeetri suuruse maa-aluse ala, millest 45 protsenti on ebastabiilne.
Pealmaakaevandamisel maastik ja selles asuvad elupaigad hävitatakse ja taastatakse alles pärast karjääride sulgemist, kahjustades sellega pöördumatult looduse mitmekesisust.
Kaevandamisel on suur mõju ka põhja- ja pinnavee kvaliteedile. Kaevandamise käigus alandatakse põhjavee taset allapoole põlevkivikihindi tasapinda. Väljapumbatud vesi suunatakse peamiselt Soome lahte, osaliselt ka Peipsi järve.
Eesti Põlevkivi töötavate kaevanduste veetaseme alandamiseks pumbati 2010. aastal karjääridest ja kaevandustest vett välja 251 miljonit kuupmeetrit. Võrdluseks: Ülemiste järvest pumbati 2010. aastal tallinlaste joogiveega varustamiseks vett välja 22 miljonit kuupmeetrit.
Kaevanduste ja karjääride lähipiirkonnas on põhjaveevarud drastiliselt alanenud, mille tulemusel on kuivanud kaevud paljudes majapidamistes. Samuti on kaevanduste lähipiirkonnas põhjavesi joogiveeks kõlbmatu.
Nii on näiteks ordoviitsiumi Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumi vett kasutavast 61 puurkaevust sulfaatide sisaldus lubatust kõrgem koguni 36 kaevus – vesi neis kaevudes ei kõlba seega juua. Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava kohaselt tuleks vältida põlevkivibasseini põhjaveekogumi edasist reostumist, kuid põlevkivi kaevandamine, uute kaevanduste avamine ja neist vee väljapumpamine jätkub ka järgmistel aastakümnetel.
Veega täitunud mahajäetud kaevandustes lahustuvad kandvad pinnad, mis tähendab, et aastakümnete pärast võivad piirkonda oodata väga suured muutused. Põhjaveetaseme alanemisest johtuvalt tuleb kaevandataval alal rajada veevarustuseks sügavatesse põhjaveekihtidesse ulatuvaid kaeve, mis on kallimad ja millest vee pumpamine on energiamahukam.
Põlevkivi elektrijaamade ümbruskonna pinna- ja põhjavett mõjutavad tuha- ja aheraineladestud. Kuigi Narva Elektrijaamade tuhaväljade mittevajalikud osad on suletud ja põlevkivituha leelisust vähendatakse enne ladestamist, satub siiski leelist ja naftasaadusi neist põhjavette.
Kasutuses olevates põlevkivi aheraineladestute termiliste protsesside ning põlengute tagajärjel tekkivad ohtlikud ained satuvad aja jooksul põhja- ja pinnavette. 2010. aasta riikliku seire andmete järgi sisaldab Ida-Viru põlevkivibasseini põhjaveekogumiga külgnev põhjaveekogum fenoole ja naftasaadusi, sh ei vastanud pooled analüüsidest veeseadusega kehtestatud nõuetele.
Põlevkivitööstuse osakaal kogu Eesti summaarsetest heitkogustest välisõhku on olenevalt õhku paisatud saasteainest kuni 98 protsenti. CO₂-heitmed on viimasel kümnendil suurenenud umbes 27 protsenti, sest elektritarbimine ja -eksport on kasvanud.
Valdav osa (83%) Eestis tekkivatest jäätmetest pärineb põlevkivikompleksist. Elektri tootmisel tekkivad jäätmed on viimasel kümnendil näiteks suurenenud 61 protsenti.
Riigikontrolli 2012. aasta kontrollaudit «Elektritootmise võimalikud valikud» järeldas, et keskkonnatasud, mis koosnevad loodusvara kasutusõiguse tasudest ja saastetasudest, on energeetikasektoris endiselt väiksed ja pole seni oma eesmärki täielikult täitnud.
Riigikontroll tõi ka välja, et põlevkivienergeetikaga seotud tasusid pole senini tõstetud samaväärselt teistele valdkondadele kehtestatud tasumääradega. Paradoksaalselt on saastetasude laekumine vähenenud, sest elektritootjad ei pea enam maksma CO₂ saastetasu. Sisuliselt kordab riigikontroll oma varasemaid järeldusi 2009. aasta auditist, milles jõuti järeldusele, et saastajad ei maksa kinni kogu tekitatud keskkonnakahju.
Keskkonnatasude osakaal põlevkiviõli müügihinnas piirdub ainult paari protsendiga ega ole märkimisväärne ka põlevkivielektri müügihinnas.
Selliselt ei maksa saastajad kinni tekitatud keskkonnakahju ning ettevõtjaid pole motiveeritud investeerima suurimat lisandväärtust pakkuvatesse ja puhtaimatesse põlevkivitöötlemise ja -kaevandamise tehnoloogiatesse.
Õiglane ja õiguspärane on, et saastaja hüvitab tekitatud keskkonnakahju. Samal ajal aga on oluline tagada ettevõtjatele õiguskindlus ja pikaajaline ettemääratus keskkonnatasude muutmise osas. Eesti inimeste, riigi ja ettevõtjate seisukohalt oleks parim, et vastavad põhimõtted fikseeritaks pikaajalisena, erakondade-ülesena.
Vaid keskkonnatasudele lootes võib olla raske saavutada põlevkivi kaevandamisel riigi seisukohalt vajalikke muutusi keskkonna säästmiseks. Praegune regulatsioon lubab kaevandamislubade tühistamist näiteks keskkonnakaitselistel kaalutlustel.
Olukordades, kus teist olulist keskkonnapoliitika põhimõtet – ettevaatusprintsiipi – on oluliselt rikutud, tuleks vastavat meedet kaaluda. Illuka näide sobib siia. Tulevikus peab juba enne kaevandamisloa taotluse esitamist riigil olema selged konkreetsed nõuded antud alal kaevandamiseks nii kasutatavate tehnoloogiate, kaevandamise kadude vähendamise, kaevandusjääkide kasutamise kui ka keskkonnatingimuste osas.
See eeldab riigipoolset kaevandatava ala ettevalmistust ja maavarade kaevandamise loastamise põhimõtete muutmist.
Riik ja teadusasutused koos ettevõtjatega peaksid pingutama selle nimel, et saja aasta vanuste tehnoloogiate asemel arendataks efektiivsemaid ja väiksema keskkonnamõjuga tehnoloogiaid. Eesti teadusasutuste laborites on saavutatud märkimisväärseid tulemusi, mida aga edasi ei arendata. Iganenud tehnoloogiatel põhinev tööstuse ekspansiivne areng pole kestlik ega ka ressursi omaniku huvides.
Arvestades energia- ja keskkonnapoliitika suundumusi Euroopas, võib juhtuda varem kui meie keskkonnatasud ja piirangud sektorile täielikult rakenduvad, et põlevkivi suuremahulisele kaevandamisele ja kasutamisele saabub kiire lõpp. Seetõttu tuleb juba praegu mõelda põlevkivi kaevanduste ja tööstuse korrastatud sulgemisele ja selle tagajärgedele Ida-Virumaal.
Kokkuvõtteks, olukorras, kus Eesti tarbija kunstlikult madalate keskkonnatasude arvelt soodsamat elektrit ei saa ning kus põlevkiviõli ja sellest toodetud mootorikütuste kasutamist ELis piiratakse, pole põlevkivienergeetika keskkonnatasude kunstlikult madalal hoidmine kuidagi põhjendatud. Saastaja maksab põhimõte peab täielikult rakenduma ka selles sektoris.
Kõigil Eesti inimestel on õigus teada, milline on selle majandusharu tegelik keskkonnamõju ning kuidas see kajastub elektri või õli hinnas. Riigil on hoovad, kuidas põlevkivisektoris tegutsevaid ettevõtteid suunata keskkonnahoidlikuma käitumise ja riigitulu maksimeerimise suunas.
Neid tuleks rakendada. Riik peaks käituma ressursi omanikuna ning looma keskkonna suurimat lisandväärtust pakkuvatesse ja puhtaimatesse põlevkivitöötlemise ja kaevandamise tehnoloogiatesse investeerimiseks.