Eesti on jäänud keskmise sissetulekuga riikide kasvulõksu. Maris Lauri nimetas seda vastu klaaslage põrkamiseks. Ta loetles põhjustena kulueeliste ammendumist, ärikeskkondade ühtlustumist ning mahajäämust toodete väärtuses ja kvaliteedis.
Erik Roose: klaaslae purustamine
2. juuni 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siia võiks veel lisada illusiooni purunemise, et peamiselt siseturule orienteerumisel on terviklik ja töötav majanduskeskkond Eestis võimalik. Asja teeb veelgi hullemaks kahe dopingulaadse abivahendi eesootav vähenemine või lõppemine. CO2 kvoodimüügi raha lükkas ehitusfirmade käibe kaudu reaalsuse saabumist mõned aastad edasi. Samalaadne olukord saabub möödapääsmatult mõne aasta jooksul ka Euroopa abirahadega.
Maris Lauri antud hinnangu detailide ümber võib ju vaielda, kuid suure pildina on hinnang täpne. Tegelikult on sellise olukorra tekkimisest osa meie majandusteadlasi ja analüütikuid rääkinud juba mitu aastat. Nüüd on see päev lihtsalt käes.
Nende jaoks, kellele eelnev jutt ei kõla veenvana, võib vaid lisada, et värske inimarengu aruanne räägib ju veidi teises võtmes punktipealt sama juttu.
Diagnoos on olemas, jääb üle vaid mõelda, mida ja kuidas edasi teha.
Esimene variant on mitte midagi teha – see tundub olevat alalhoidlikumate poliitikute ja ametnike lemmik. Kui mingi asi tundub töötavat, siis milleks seda parandada.
Paraku majanduses ja ettevõtluses see mudel lihtsalt ei tööta, kuna on olemas sellised vastikud asjad nagu toodete, teenuste ja ärimudelite elukõverad. Just seetõttu ei pane ahned kapitalistid kogu kasumit jahtidesse ja lossidesse, vaid investeerivad ka uutesse toodetesse ja tehnoloogiatesse. Võite uskuda – kui seda saaks kuidagi vältida, siis nad seda ka eiraks.
Sama dilemma kehtib paraku ka majanduskeskkonna jaoks. Nii ebameeldiv, kui see ka senise eduka majanduspoliitiku jaoks ei ole. Palju räägitud inimeste emigreerumine on samuti sama protsessi osa.
Kui töötajal pole firmas piisavalt rakendust, palk on väike, ülemused arrogantsed, siis kaader lahkub. Ehk siis nõudluse-pakkumise suhe.
Täpselt sama toimub majandusüksuses nimega Eesti Vabariik. Kuna vastava kvalifikatsiooniga töötajaile pole piisavalt rakendust, nood aga ei taha, ei saa, ei suuda – ning ei peagi, kui ei soovi – ümber õppida, siis ellujäämiseks valitakse teine firma (loe: teine riik).
Ränne peatub või pigem stabiliseerub, kui saabub uus tasakaalupunkt. Kas see on 800 000,
940 000 või 1 miljoni inimese juures, on lihtsalt antud võrrandi numbriline väljend. Kuidas see uus tase meile sobib ning kas seda pisemat, aga endiselt «hästi juhitud» riiki on lihtsam või raskem majandada – mõelgu igaüks ise.
Kas on rohtu, mis aitaks edasi ja viiks meid rikkamate seltskonda soovitavalt suurema arvu inimestega kui 700 000 – 800 000?
Lähtudes eeldusest, et ka Soomes ja Rootsis on hulgi ettevõtteid, kes oleks püstihädas, kui sinna ei maabuks meie koolitatud tööjõudu – tehasetöölistest ja ehitajatest arstide ja insenerideni, võiks kaaluda riiklikku programmi, mis aitaks seda tüüpi ettevõtetel kolida ise Eestisse ja võtta needsamad meie inimesed hoopis siin palgale.
Miks mitte mõlemale poolele vastuvõetava palgaga, sest ettevõtted võidavad tarneahelate ja müügikanalite hoidmises. Kui meie sama valdkonna ettevõtted ei pea põhjanaabriga konkureerima, vaid saavad luua tollega pigem ühisfirma (olgu või Nortali näide), siis võidavad kõik osapooled konkurentsivõime hüppe tulemusena.
Kokkuvõtteks – eestlased vaatavad Soomet ja Rootsit ning sealseid ettevõtteid juba koduse tööturuna, poliitikud paraku mitte. Kumb pool hääletab jalgadega, on hästi näha. Kas äkki oleks võimalik mõtteviisi muuta? Pall on poliitikute käes.
Ikka parimat.