Eilsest tööandjate keskliitu juhtiv pikaajalise ettevõtlus- ja juhtimiskogemusega Toomas Tamsar ütleb, et inimesed ei mõista piisavalt majanduse toimimist ning see mõistmine on aastatega isegi halvenenud. «Räägitakse sellest, kuidas paremini CVd kirjutada, kuid mitte sellest, miks ettevõtjad üldse töötajaid palkavad,» sõnab Tamsar.
Järgneb intervjuu Toomas Tamsarega.
Selgitage palun natuke oma karjääripöörde tagamaid.
Olen Pärnu Konverentse teinud juba 18 aastat ja rõõmus selle üle. Kindlasti ei ole asi minu jaoks end ammendanud ja ma jätkan Pärnu Konverentsidega teistsuguses rollis. Aeg-ajalt peab inimene tegema sammu kõrvale ja vaatama asju teise nurga alt. See otsus samm kõrvale teha oli mul valmis mõni aeg tagasi ja nüüd siis tekkis võimalus teha asja, mis nii põnev kui väljakutsuv on. Pärnu Konverentsidesse panustan oma teadmiste ja kogemustega edasi, aga mitte ettevõtte tegevjuhtimise tasandil.
Mida kavatsete teha oma eelkäijast erinevalt ning kas selle juures saab ka ära kasutada pikaajalist ettevõtjakogemust?
Eesti inimesed on hakanud üksjagu paremini mõistma riiki ja selle toimimist, samuti kodanikuühiskonna rolli ja võimalusi. Samal ajal ei saada hästi aru majandusest ja selle toimimisest. Kust tekib ühiskonnas väärtus, milline on ettevõtja roll selles, missugune on riigi roll, miks inimesi tööle võetakse ja miks ei võeta - üldine arusaam pigem on aastatega isegi langenud. Räägitakse sellest, kuidas paremini CV-d kirjutada, aga mitte sellest, miks ettevõtjad üleüldse inimesi palkavad ja mida saaksid inimesed ise teha selleks, et enam väärtust luua ja seega ka enam teenida.
Neil põhjustel on ka ettevõtja staatus ühiskonnas madalam kui see olema peaks. Eks selles on selgelt oma osa ettevõtjail endil. Hoolimatust inimeste suhtes näeb enam kui vaja ja selle põhjal on lihtne ehitada vastandamist omaniku ja töötaja suhetes. Siiski ei saa näidete põhjal järeldusi teha.
Jaekaubanduses on näiteks lõviosa vargustest seotud oma töötajatega, aga see ei tähenda, et inimesed ongi ebaausad. Mõned tööandjad petavad töötajaid, aga see ei tähenda, et üks normaalne ettevõtja püüabki oma inimestel nahka üle kõrvade tõmmata.
Mu ühel sõbral ja tema naisel on üsna väike, aga korralik perefirma. Nad on seda ettevõtet 20 aastat ehitanud ja kasvatanud. Nad on näinud häid ja halbu aegu, aga teinud oma asja pühendumisega. Nad ei maksa oma inimestele väga kõrgeid palku ega ka mitte väga miinimumpalka. Aga nad hoolivad oma inimestest. Ja nende juurest on kogu selle aja jooksul vaid paar inimest lihtsalt ära läinud. Selliseid ettevõtteid on Eestis palju.
Olete ka öelnud, et tahate aidata ettevõtjatel saada paremateks tööandjateks. Kuidas? Mis praegu puudu on?
Töösuhted muutuvad - eriti noorema põlvkonna pealetulekuga, kes on kärsitum, paindlikum ja enesekesksem. On valmis enam tegema, aga tahavad ka kõike ja kiiremini. Ja muutuvad töösuhted panevad proovile nii tööandjate kui töövõtjate oskused töösuhetes käituda.
Kuidas on 18 aastaga muutunud Eesti juhid ja nende juhtimisstiilid?
Eesti juhid on selle 18 aastaga, mis olen juhtide ja juhtimisega tegelenud, muutunud kindlasti oluliselt professionaalsemaks. Eriti rahvusvahelised firmad on juhte arendanud süsteemselt, kulutanud sellele üksjagu raha ja selle mõju Eesti juhtimiskultuurile on suur. Samad inimesed, kes on saanud korralikku koolitust ja arusaama ärikultuurist, liiguvad ja kannavad seda kaasas. See on hea.