«Kui me mõtleme, kuidas inimesed tööd teevad, siis on meil naiivne ettekujutus, et inimesed on justkui rotid labürindis – et raha on ainus, millest inimesed hoolivad,» rääkis Duke’i Ülikoolis psühholoogiat ja käitumismajandust uuriv Dan Ariely töömotivatsiooni käsitlevas ettekandes TEDxRíodelaPlatal.
Juhtimisblogija Veigo Kell vahendab Ariely toodud näiteid oma blogis. Lühikokkuvõte nendest on allpool (pikemalt siin):
Ariely ettekandes leidub üks tähelepanuväärne lõik, kus ta viitab, et nii motivatsiooni tapmine kui selle tõstmine on ootamatult lihtne ja sageli kinni sellistes pisiasjades, mida me ei pea märkamisväärseks.
Motivatsioonist rääkides on üks hea uudis ja üks halb uudis. Halb uudis on see, et inimeste pingutuste ignoreerimine on peaaegu sama halb, kui nende töö otsene mahategemine nende endi ees. Heaks uudiseks on, et lihtsalt kellegi töötulemuste vaatamine, hindamine ja rahulolev mõmin näib olevat piisav selleks, et järsult tõsta inimese motivatsiooni. See tähendab, et motivatsiooni lisamine pole üldse raske. Halb uudis on aga see, et motivatsiooni likvideerimine on samuti erakordselt lihtne. Ja kui me ei pööra sellele tähelepanu, võime me asja veelgi hullemaks teha. Kokkuvõttes käib jutt kas negatiivsest motivatsioonist või negatiivse motivatsiooni kõrvaldamisest.
Niisiis on Ariely sõnum oma sisult sama, mis ühe Gallupi poolt korraldatud uuringu järeldus: töötajate arvamuse mittekuulamine ja sellega mittearvestamine on üks lollikindlamaid viise, kuidas tagada, et inimesed liiguksid negatiivsele lainele. Ja nagu Ariely märgib, on negatiivsele lainele häälestamine kahjuks liigagi lihtne. Nii lihtne, et see sünnib kuidagi märkamatult. Teisalt on aga väga huvitav, et ka positiivse tõuke andmine on hämmastavalt lihtne – nii lihtne ja vähenõudev asi, nagu lihtsalt kellegi töö märkamine ja tunnustav mõmisemine võib töötegijale anda sedavõrd suure emotsionaalse laengu.
Siinkohal tuleb mainida, et Ariely ei üritagi pakkuda täielikku ülevaadet kõikidest motivatsiooni mõjutavatest teguritest, vaid peatub lihtsalt näidetel ja eksperimentidel, millega tal on endal vahetu kokkupuude. Tööga seotud motivatsiooni on uuritud ka natuke teise nurga alt, kuid järeldused on üsna kattuvad: me mõistame valesti – ja mitte lihtsalt natuke valesti, vaid fundamentaalselt valesti – mis inimesi töö juures motiveerib. Ning ikka ja jälle leitakse, et pisikestel asjadel on palju suurem tähtsus, kui esialgu paistab.
Nii leidsid professor Teresa Amabile ja arengupsühholoog Steven Kramer oma raamatus «The Progress Principle», et kui töötasu on adekvaatne, siis soovime me töölt peamiselt kolme asja ehk:
Teisisõnu, inimestele pole vaja nuputada mitte mingisuguseid motivatsiooniprogramme, süsteeme ja -koolitusi, vaid hoolitseda tuleb selle eest, et neis tegevustes, millest inimesed hoolivad, toimuks pidev areng.
Eelnevaid ideid toetab ka Daniel Pink oma raamatus «Drive» (e.k. 2011 – Liikumapanev jõud). Pinki käsitluses koosneb tõeline motivatsioon ehk inimest liikumapanev jõud kolmest komponendist:
Sisuliselt sama mõtet kannab veel üks kuskilt loetud soovitustekomplekt:
Nagu näha, käis kogu eelnev jutt «pisiasjade» ümber. See viitab motivatsiooniteema ühele suurele paradoksile: lõpuks on ka teadus hakanud pakkuma kinnitust sellele, mida me oma südames oleme teadnud kogu aeg.
