Ehkki oodatust paremate tööhõivenäitajate tõttu toimus reedel toorainehindade kenake tõus, näitab viimastel kuudel toimunud hinnalangus, et kümmekond aastat kestnud hinnaralli on läbi, arvab Morgan Stanley varahaldusfirma arenevate turgude ja globaalse makro üksuse juht Ruchir Sharma.
Nendele, kes ei tegutse mäetööstuses on see hea uudis, sest tegemist on parima signaaliga, et maailmamajandus pöördub tagasi normaalsuse suunas, kirjutab ta uudisteagentuuri Bloomberg kaudu avaldatud arvamusartiklis.
Hiina ablas nõudlus kõikide toorainete (nafta, terase, sojaubade, kulla ja paljude teiste) järele põhjustas uskumuse toorainehindade lõputust tõusust ja arenenud riikide elustandardi langusest. Tegemist oli visiooniga, mis tekitas hirmu: kiiresti kasvavate majanduste tekitatud kasvav nõudlus tekitab looduslike ressursside nappuse, mis omakorda kergitab toorainete hindu. Bensiini hind ei tule mitte kunagi alla, kuld hakkab maksma tuhandeid dollareid unts – kostsid tavalised ennustused.
Paljud investorid reageerisid suurte panustega Hiina majandusse, aga kuna otse on sinna investeerida üsna keeruline, panustati hoopis toorainetesse, mille hind sõltus paljuski Hiina majanduskasvust. Finantsettevõtted hakkasid emiteerima toorainetega seotud börsil kaubeldavaid fonde (ETFe), mis võimaldas osta kulda, hõbedat ja teisi tooraineid nagu aktsiaid. Esimest korda said tooraineid oma portfellidesse osta ka USA pensionifondid.
Hinnad tõusid paraboolselt. Ajavahemikus 2000. kuni 2011. aastani kerkis vase hind 450 protsenti, nafta hind 365 protsenti ning kulla hind üle 500 protsendi. Liikuma hakkasid jutud, et nafta hind kerkib üle 200 dollari barrel ning kullaunts hakkab maksma 10 000 dollarit. Kõik ennustasid, et Hiina majanduskasv on põhjustanud nn toorainete supertsükli, mis hoiab hinnad kõrgel.
Nüüd on olukord teine. Pärast kolm aastakümmet kestnud ülikiiret kasvu toimunud paratamatu jahtumine on lasknud mullist õhku välja. Alates 2011. aasta aprillist on toorainete hinnaindeks langenud 16 protsenti. Viimastel kuudel on hakanud raha välja voolama peaaegu kõigist toorainetega seotud börsil kaubeldavatest fondidest.
Nägemus nõudluse kasvust ja pakkumise alanemisest on asendunud tõdemusega, et nõudlus on stabiilne ning pakkumine kasvab kiiresti. Arenenud riikides on nõudlus nafta järele stabiilne juba alates 1995. aastast, sest kõrge hind on ergutanud selliseid riike nagu USA ja Jaapan energiat säästma.
Nüüd on hakanud energiaefektiivsusest mõtlema ka arenevad riigid. Näiteks Hiina on hakanud intensiivselt tegelema elektriautodega. Vaatamata kümnete uute söekaevanduste avamisele muutub globaalne nõudlus sel kümnendil stabiilseks. Diskussioon nn naftatipust ei tähenda enam pakkumise tippu vaid nõudluse tippu.
Kui praegune olukord jätkub, oleme me sisenemas toorainehindade pikka langustsüklisse, mis võib kesta aastakümneid. See on hea tooraineimportööridele, nagu juhtus eelmise sajandi kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel, mil toorainehinnad maailmas langesid. Need tooraineeksportöörid, kes on viimasel aastal nautinud kiiret majanduskasvu, nendel võib pidu läbi saada.