Rain Lõhmus: ärge rõõmustage, kui teistel halvasti läheb!

Foto: Toomas Huik

Maailm on täis salakavalaid püramiidskeeme, hoiatab Eesti uusima panga looja. Suur osa inimesi saab tema väitel kogu aeg petta. Teab ta retsepti, mis aitab tüssamise vastu?

Rain Lõhmus, üks omaaegse Eesti majanduse lipulaeva Hansapanga asutajaid, elab juba aastaid Šveitsis (ja on vahetanud Läänemerele sobiva surfihuvi mägisema-maisema harrastuse vastu – sellest kõigest allpool), aga annab Eestis endiselt tooni. Mis siis et lendab Alpi-riigist Tallinna keskmiselt vaid korra kuus ja enamasti mitte kauemaks kui nädalaks.

Enamgi veel: Lõhmus (42) on otsustanud Eestis senisest palju rohkem tooni anda. Äsja koos mõttekaaslastega rajatud LHV Pank ehk Hansapank 2, nagu osa rahvast selle juba ristinud, üritab sügisest hakata otsustamishoobasid, mis viimasel ajal on libisenud üha rohkem skandinaavlaste kätte, tagasi Eesti pinnale tõmbama. (Paradoks: see ei tähenda Lõhmuse nägemuses Skandinaaviale selja pööramist, vaid suisa vastupidi – ent sellest samuti allpool.)

Muu seas saab alljärgnevast teada, kust ammutada rikkaks tegevaid ideid, kui närvesööv on teiste inimeste raha eest vastutamine, kas raha teeb vabaks ja õnnelikuks (pisut ette rutates: resp «jah» ning «võib, aga ei pruugi») ja miks eelistab Lõhmus Šveitsi Eestile (taas vihje, ehkki mitte seksikas: asi on demokraatias).

Peaküsimus teiesugusele mehele on ju selline: kuidas kiiresti rikkaks saada?

Neid teid on miljoneid igal ajal. Ega kriis tähenda, et nutikatel inimestel pole võimalik edukat äri teha.

Ja teie leiate, et panga tegemine on just selline hea võimalus?

Pigem on põhjus see, et Eestis domineerivad suured välismaises omanduses pangad ja otsustusprotsess kipub nihkuma kohapealt väljapoole. Mulle tundub, et see on tühimik, mis tuleb alati ära täita.

Kui palju tunnete oma nahal majandussurutist?

(Mõtleb pisut.) Kuna mul on mõned kogemused minevikust – mulle meeldib Oscar Wilde’i ütlemine, et oma eksimusi tavatsevad inimesed nimetada kogemusteks –, olen viimasel neljal-viiel aastal muutunud oma investeeringute suhtes konservatiivsemaks. Mul pole põhjust väga kurta ja muretseda. Aga keskkonda päris ignoreerida ei saa. Pole mõtet unistada mingite asjade tegemisest, kui sel pole turgu.

Palun tooge inimestele lohutuseks mõni näide, kus olete pidanud püksirihma koomale tõmbama.

Selliseid investeeringuid on mul küll ja küll olnud, kus olen raha kaotanud. Aga näidet koomale tõmbamisest ei oska tuua, sest viimased aastad pole ma palgalist tööd teinud, et keegi võiks mu palka kärpida. Mis ma nüüd ütlen lohutavat, et keegi sellest rõõmu saaks tunda?

Ei, parem ei ütle. Ja see on ka vale, sest alati peab optimismi säilitama. Ei tohi rõõmustada teiste halva käekäigu üle.

Kust ammutate ideid, mida rahaks teha?

Varem oleks öelnud, et lennujaamades. Seal tuli mul hästi palju mõtteid. Aga tegelikult sünnivad mõtted põhiliselt inimestega suheldes, ja erinevate inimestega, mitte sellistega, kes teevad teisel pool lauda täpselt sama asja mis sina. Ka lugemine on alati hea, sealt saab tähelepanekuid teha.

Ma ei arva, et iga päev peab tulema mõni uus mõte. Sa ei jõuaks neid tõenäoliselt ellu viia. Sul on vaja, et aeg-ajalt tuleks mõni ilusam ja suurem mõte.

Mis sellistest suurtest mõtetest viimati pähe turgatas?

Päris viimast ei taha öelda: mulle ei meeldi rääkida asjadest, mis on veel tegemata.

Aga kui mõtlen Eesti tulevikule, siis selles valguses lõpetasin hiljuti Charles Kindlebergeri kirjutatud ülevaate 1930ndate majanduskriisist.

Sealt tulid mitmed asjad hästi tuttavad ette ja aitasid praegust olukorda näha. Tol ajal oli riigireetur ja kurjategija see, kes julges rääkida kullastandardist lahtiütlemisest. Mulle tundub, et ka Eestis on mitmed tabuteemad, millest väga vähesed tahavad rääkida, ja kui räägivad, siis saavad enamiku käest sõimata.

Jutt on krooni devalveerimisest?

Kursi vabaks sidumisest, ütleme niimoodi. Inimesed on ju ammu harjunud mõttega, et riik ei reguleeri bensiini ja leiva hinda. Aga mõte, et ka valuuta hind võib kõikuda, on kuidagi väljaspool mõttepiire. Tegelikult ei ole.

Ma ei taha midagi propageerida, aga tundub väga vale, kui välistada teatud võimalusi ja öelda, et seda või teist me kindlasti ei tee. Üks Eesti majanduse vigu ongi see, et oleme väga ideologiseeritud: tahame, et oleks madalad maksud, ei oleks ettevõtte tulumaksu, et oleks usaldusväärne panga- ja rahasüsteem.

Oleme praegu väga raskes olukorras ja peaks ette võtma midagi sarnast nagu aastal 1992, kui öeldi, et vanad maksu- ja rahasüsteemid Eestis enam ei toimi, ja  konstrueeriti uus süsteem. See toimis teatud aja päris hästi, kuid tundub, et enam mitte. Nõuab piisavalt julgust, et püsti tõusta ja öelda, et asi enam ei tööta. Kas mitte norra kirjanik Ibsen ei öelnud, et kõige tugevam mees on see, kes suudab massidest eraldi seista?

Teie julgete?

Mul puuduvad poliitilised ambitsioonid. Ma ei taha iga hinna eest sõna võtta selle kohta, mis on valesti.

Aga keegi peaks seda päästeoperatsiooni alustama. Miks mitte teie?

Mulle tundub, et see ei ole minu roll.

Mis on teie masti meestel edu pandiks?

Arvan, et kõigepealt on vaja karakterit, mis on piisavalt uudishimulik ja valmis ka igasuguste nurkade taha vaatama, mida uut või mida on võimalik teistmoodi teha. Kogemus aitab näha võimalikke karisid. Piltlikult öeldes tundub, et maailm on alati täis püramiidskeeme: kui üks lõpeb, siis algab kusagil järgmine.

Ma ei mõtle siin ainult nurjatuid pankureid ja fondihaldureid, vaid ka raha trükkimist. Suur osa inimesi saab kogu aeg ühel või teisel viisil petta. Tavaliselt võtab sellest läbinägemine tükk aega. Oletan, et suudan nüüd rohkem läbi näha kui 10 või 20 aastat tagasi.

Kolmandaks on oluline suhtevõrgustik. Inimene on kollektiivne loom, kõik head ideed ei saa olla sinu välja mõeldud, tavaliselt tulevad need eri inimestelt.

Aga ettenägemisvõime?

Olulisem on kohanemisvõime: võime endale öelda, et olen eksinud, et kogu mu plaan oli vale, ja võtta uus nägemus, sest asjad on teistmoodi. See kehtib ka riigi ja valitsuse tasandil. Vastand sellele on reaalsuse eitamine ja iga hinna eest edasi pressimine.

Kolm aastat tagasi tundis teie tegevuse vastu huvi USA väärtpaberijärelevalve. Millega see lõppes?

Lõppes kohtuvälise kokkuleppega, nagu harilikult seal lõpevad. Süsteem ongi selle peale üles ehitatud. Isiklikust seisukohast võin öelda, et kogu sissepandud raha sain tagasi ja lõppkokkuvõttes lõppes asi tavalise 15-protsendilise tootlusega, kogu kaasnenud tähelepanu välja arvatud (naerab).

Enne toda intsidenti pälvisite tähelepanu seoses kurikuulsa Pimp TVga. Telejaam lõpetas tegevuse üsna kähku. Miks te tollele projektile varem pidurit ei tõmmanud?

Tegemist oli hobiprojektiga. Raha, mis sinna panime, ei olnud eriti märkimisväärne võrreldes mõne teise meediamagnaadiga. Nii kaua see asi toimiski, kui raha jätkus. Mis ma nüüd ütlen? Tuleb teha ka positiivset nägu ja nimetada eksimust järjekordselt kogemuseks (naerab) ja hoida edaspidi Eesti meediast eemale.

Kuidas te pingeid maandate? Lähete näiteks surfama ja enam ei mõtle tööle?

Surfamine on selliseid asju, kus sul ei ole väga võimalik muule mõelda. Võib-olla kui sa väga hea surfar oled, siis on, aga mina ei ole õnneks.

Viimasel kahel aastal olen hakanud rohkem suusatama. Nüüd, 42-aastasena, tegin talvel isegi esimese maratoni läbi, Engadini St. Moritzis. See on vabatehnikas ja hästi kiire.

Mis motiveeris järsku suusatama hakkama?

Mul on hästi naljakas põhjus: Eesti koondis treenis sealsamas kõrval Davosis. Vaatasin neid murdmaasuusatajaid, et näevad jube head välja, atleetlikud ja terved. Mõtlesin, et ju see on treenimise tulemus ja peaks ise ka sellele rohkem rõhku panema. Ja kui rõhku hakkasin panema, oli vaja end ka kusagil proovile panna.

Ega mul kilomeetreid see aasta väga palju tulnud, vast natuke alla 500, aga saavutusega jäin väga rahule ja see innustas. Olin maratonil esimeses vaheajapunktis täpselt 7000. kohal. Seejärel suutsin 3500 inimesest mööda minna, mis ausalt öeldes oli üsna keeruline. Järgmine aasta jõuan loodetavasti veelgi ettepoole. Ilmselt peaks treenima ka rohkem (naerab).

Selleks et panganduse kõrvalt nii palju sportimiseks aega jääks, peab küllap oskama hästi delegeerida?

Kuna elan viimasel ajal Šveitsis, siis ei ole võimalust näppupidi Eestis juures olla, isegi kui tahaks. Olen endale aru andnud, millistele küsimustele pean keskenduma – näiteks strateegia küsimused –, ja samuti aru saanud, mis on asjad, kus olen ebapädev: üritan neid mitte teha.

Üks selliseid asju on ettevõtte juhtimine. Ma pole juhi tüüpi. Suudan keskenduda teatud aegadeks, näiteks kolm kuud midagi hästi intensiivselt teha.

Jääb mulje, et elate Šveitsis nagu rantjee: natuke suusatate ja siis mõtlete suuri mõtteid. On nii?

Ei, päris nii see olla ei saa. Aga vaja on natuke Eestist eemale rebida. Olen taibanud, et kui liiga palju kohal olla, hakkad liiga palju tegelema ebaoluliste väikeste küsimustega, kuna igal inimesel on võimalik oma probleemipärdik sinu õlale panna ja sa pead kogu aeg neid ära sokutama. Kui eemal oled, on inimestel seda raskem teha. Ja siis pead küsimusi esitama, et mis on oluline asi, millega ma tegelema pean.

 Miks elate Šveitsis?

Meeldib. Tegemist on peaaegu ainukese sisuliselt demokraatliku riigiga maailmas, kus inimestel on väga suur otsustusõigus. Mulle meeldib sealne mentaliteet: ettevaatlikkus, ääretu tolerantsus, samal ajal ka resoluutsus. Nad tolereerivad teistsuguseid inimesi, teistsuguste mõtetega inimesi, aga samas, kui araablased seal hotellides peksavad või laamendavad, siis Šveitsis, erinevalt teistest riikidest, saavad nad ka karistada. Kord on majas.

Kui oluline on teile teenitud raha hulk?

Mulle on see rohkem mõõdupuu. Kindlasti ma saaks läbi palju säästlikumalt elades, aga lõpuks, kui filosoofiliseks minna, siis teatud vajaduste tasemest kõrgemale tõustes on küsimus, kuidas sa oma prioriteete sätid.

Kas tahad näha suuremat numbrit arvutiekraanil pangakontol või kulutada rohkem aega millelegi muule, teha muid asju? Ei tea, kas seegi väga õige on, kui lastele võimalikult palju kokku koguda, sest miks peaks üks laps nii palju parem olema kui teiste inimeste lapsed.

Mil määral oled oma laste tuleviku kindlustanud?

Tütrel on võrreldes keskmise inimesega olnud teatud edu. Ta on viimased neli aastat õppinud Londonis, see on ta enda valik olnud. Ilmselt ei ole see võrdne valik kõigile, aga see ei garanteeri ka veel mingit edu. Tema šansid on võib-olla natuke suuremad. Teisest küljest arvan, et see ongi olulisem, millise kiirenduse saad lastele anda.

Kui ma ise ülikoolis õppisin, sain ka vanematelt ja sugulastelt toetust. Nõukogude ajal ei olnudki õpingute kõrvalt tööl käia väga võimalik. Olles oma ajastu laps, arvan samamoodi, et kui on õppimise aeg, siis õppigu, ei ole tingimata vaja McDonald’sis tööl käia, mis Soomes on täiesti tavaline.

Olete ilmselt elu lõpuni materiaalselt kindlustatud. Mis sunnib edasi rabelema?

Rabelemine on vale sõna. Ma innustun teatud asjadest, mida on huvitav teha, ja siis pingutan selle nimel.

Rahaga on veel üks huvitav asi: niipea kui end lõdvaks lased, see tavaliselt kaob. Pikaajaliselt läbi inflatsiooni. Kui tahad olla klassikaline rantjee, kellel on pangakontol raha, siis aastakümnete pärast su lastele ei ole see summa enam kuigi suur. Seega peab sul alati mõttemootor taga olema. Surmkindlat kohta, kus raha väärtus säilib või veel enam, kasvab, ei olegi.

Mis teid innustab, kas kasvav summa või tegevuse tulemus?

Usun rohkem eesmärkidesse, mis ei ole numbrilised. Näiteks Hansapanka alustades ei teinud keegi seda selle nimel, et ühel päeval saada mitusada miljonit krooni. Oli tahtmine midagi ära teha. Enamik häid asju juhtubki niimoodi, et sul on tahtmine teha, ja kui sa neid asju hästi teed, tuleb ka auhind raha näol.

Kas raha teeb õnnelikuks?

Võib teha õnnelikumaks, võib teha ka õnnetumaks. Eks ta üks fiktsioon ole. Inimesed võivad väga õnnelikud olla ilma kuigi suure rahata ja väga õnnetud ka suure rahaga.

Ma defineeriksin asja nii: raha on selleks, et osta vabadust. Olete päri?

Olen täpselt sellega nõus. Raha annab sulle teatud määral sõltumatuse. Saad valida, mis sa oma aja ja tegevustega peale hakkad. Vastand rahale on minu arust laen, kohustused. Kui võtad selle 20 aastaks, siis pead 20 aastat tööl käima, ja kuna võtsid laenu 30 protsendi ulatuses sissetulekutest, siis piltlikult öeldes on see nagu teoorjus, et kolmandiku pead kulutama orjamiseks. Vabadust polegi.

Hannes Tamjärv on rajanud kooli, mis seostub temaga, Urmas Sõõrumaa on rajanud Rotermanni kvartali, aga mis oleks see, mis tulevastele põlvedele võiks seostuda teie nimega?

(Mõtleb.) Öeldakse, et kui oled linnapea ja tahad ajalukku minna, siis ehita vahendeid valimata linna. Ma ei ole nii mõelnud, et eesmärk peaks olema nime jäädvustada. Mulle ei tundu see väga õige. Kui see juhuslikult välja kukub, kukkugu, aga iga hinna eest miljoneid matta kusagile, et nime jäädvustada... milleks?

Olen ka pidanud vapralt heitlust haridusrindel: koos Urmase ja Heldur Meeritsaga on meil Audentese-nimeline ettevõtmine, kuhu oleme hirmsal hulgal raha uputanud.

Nädal tagasi pakkusid selgeltnägijad Arteris, et masu lõpeb 2014. Kunas teie arvates halvad ajad paremaks võiks minna?

Arvan ka, et lähemal ajal lähevad asjad endiselt allapoole, ja pigem usun, et asjad, millest me rääkida ei taha – nagu Harry Potteri raamatus öeldi –, pigem juhtuvad kui ei juhtu. Aga olles pikaajalise kogemusega investor, siis liiga kindlaid kihlvedusid kummalegi poole ette ma ka ei sõlmiks.

On kaks asja, mida saame teha. Eksportida, millest on räägitud, ja üritada end rohkem Skandinaaviaga integreerida. Ka oma elukorraldust peaksime muutma skandinaavialikumaks. Solidaarsuselemente on vaja ühiskonda rohkem tuua. Skandinaaviat ei saa üks-ühele kopeerida, aga seni oleme liiga kapitalistlikus äärmuses olnud, ja arvan, et sedapidi me nii väga edasi ei liigu. Peab hakkama teistmoodi mõtlema.

Ja mis moodi annate teie sellesse muutusse oma panuse? Panka luues?

Jah, see on üks asi. Vanasti oli plaanikomitee see, kes otsustas, mis majandusharusid arendada ja kuhu raha anda. Nüüd on see roll päris palju pankadele läinud. Vanasti oli suurem plaanikomitee Eestist eemal, nüüd kipuvad ka suuremad otsused siit eemale liikuma. Eks me tasapisi ja vaikselt tahame oma väikse plaanikomitee teha, et kohalikul tasandil ka näidata rohelist tuld.

CV Rain Lõhmus

Sündinud 30. detsembril 1966.

Lõpetanud 1988. aastal TPI majandusteaduse eriala, õppinud 1999. aastal Harvardi ülikooli ärikoolis.

Oli 1991. aastal üks Eesti Panga asutajaid ja selle esimesi töötajaid.

Hansapanga asutajaliige ja Hansapanga juhatuse aseesimees 1991–1999 ning Hansapank Marketsi direktor, kus tema põhitööks oli tegelemine valuutakaubanduse ja väärtpaberiäriga. Investeerimispanga Lõhmus, Haavel & Viisemann (LHV) asutaja 1999 ja partner.

LHV Panga nõukogu liige.

LHV Groupi suuromanik 51,1 protsendiga aktsiatest.

2001. aastal valiti Eesti kõige trenditeadlikumaks meheks.

Lapsed Susanna (19) ja Karl Johani (12).

Perekonnaseisuks märgib «hõivatud»; hõivaja: Mari-Liis.

Arvamus

Erno Kaasik

Eesti Purjelaualiidu juhatuse liige, Extreme Sport

Rain oli varem päris aktiivne vee peal käija, sai ilusasti hakkama. Ta osales isegi teada-tuntud Aegna maratonil, mis on Eesti kõige osavõturohkem surfiüritus. See on kõva sõna, kui seal kaasa teed. Rain ei olnud muidugi koha peale sõitja, aga juba see, kui suudad Aegna maratoni läbi teha, on taseme näitaja. Ta oli täiesti arvestatav, korralik harrastaja. Viimastel aastatel on tal vee peal käimine paraku tagasihoidlikumaks muutunud. Eks teda ole Eestiski harvem näha.

Purjelaualiidu presidendina on ta aidanud ala oma nime ja võimuga edendada. Tänu temale on alaliit ka tõsiseltvõetavam ja aktsepteeritavam. Ta on tähelepanu pööranud just noorte surfi arendamisele. Suuresti tänu temale said omal ajal käima lükatud purjelauakoolid, näiteks Pirital ja Harku järvel.

Surfamine on küll individuaalne ala, aga kaldapealne tegevus on sotsiaalne – oleme hästi ühtehoidev pere ning selles valguses tunneme Rainist praegu puudust. Aga hooaja avamistel ja lõpetamistel on teda ikka näha olnud. Loodan väga, et näeme teda varsti ka võistlusrajal.