Suurlinnamõnud Londonis

Gert D. Hankewitz
, majandusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Londoni kaks kõige tuntumat vaatamis­väärsust on kahekordne punane buss ja sama värvi telefoniputka.
Londoni kaks kõige tuntumat vaatamis­väärsust on kahekordne punane buss ja sama värvi telefoniputka. Foto: Andrus Karnau

Josh Radnori filmist inspireerituna väisas autor varakevadist Londonit, muusikapleier peas, kõrvaklappides jooksmas lemmikmuusika. Nähtu üllatas.

Eestlastel on kombeks talve lõpu ja kevade alguse poole valida üks kahest reisisihtkohast: lumine mägi, kus laua või mäesuuskadega adrenaliinidoos saada või soe rannaliiv Egiptuses elik Türgis.

Samal ajal kui mu sõbrad valikust esimest nautisid, sõitsin mina Londoni poole, et ära kulutada talvepuhkuse päevad.

Reis algas euroliidu pealinnast Brüsselist. Pärast huvitavat lennundusseminari otsustasin ära proovida kiirrongi, mille teekond viib läbi Prantsusmaa ning 50,5-kilomeetrise merealuse tunneli otse Euroopa teise olulisse pealinna – finantskeskusse.

Kiirrongiga La Manche’i all

Rongipilet jäi umbes samasse hinnaklassi nagu lennuk, 50 eurot, kuid sõit kestis ajaliselt kauem – kaks tundi ja 17 minutit. Selleks et edukalt ja saginata turvakontroll läbida, pidi sarnaselt lennujaamaga tunnike-poolteist varem kohal olema.

Olles tund aega loksunud otsustasin, et kui peaks veel tekkima tahtmine või võimalus Brüsselist Londonisse saada, kasutan selleks vaatamata oma lennuhirmule mõne odavlennufirma teenuseid. Mitte sellepärast, et rongisõit oleks igav olnud, kuid midagi erilist see samuti polnud. Lisaks sõitsin õhtul ehk ei näinud kauneid loodusvaateid, mis teoreetiliselt kusagil olla võisid.

Märtsikuus vastab kõik, mis klišeena Inglismaa ilma kohta räägitakse, tõele – märg, sombune, kõle. Pooleteise nädala jooksul nägin täpselt kahel päeval päikest, ent siis ka täie raha eest. Õige eestlasena tuli pilti suvisest ilmast jagada Facebookis kõigi sõpradega, et viimased kadedusest lõhki läheksid.

Suurlinna avastamiseks on mitu viisi. Olles inspireeritud ühest Josh Radnori filmist, mille kohaselt lubab hea muusika silmaga nähtavat teise nurga alt vaadata, otsustasin seda proovida ja panin välja minnes pähe kõrvaklapid ning muusikapleieris jooksma oma lemmikpalad. Netsky, London Elektricity, Põhja-Tallinn, Soul Clap, Sub Focus. Üksinda Londoni tänavatel käies, mitte kuuldes linnamüra ja inimeste hüüdeid, annab see hoopis teistsuguse kogemuse, mida soovitan kõigil testida.

Nii avastasin end istumas British Museumi ees, ühes käes Starbucksi cappuccino ning teises vrapp, nautimas päikesepaistet koos kümnete teiste inimestega, kes ilusa ilma puhul murule lesima olid tulnud.

Tunnistan ausalt, et polnud mingit soovi siseneda nooblisse kunstiasutusse, mis endas lugematus koguses tuntud ja vähem tuntud taieseid hoiab.

Kes Suurbritannias käinud, teab, et siinsed muuseumid on enamasti kõigile tasuta. On mõned tasulised erinäitused, ent kui just nende suur fänn pole, pakuvad ka püsiekspositsioonid piisavalt palju ajatäitmise võimalusi.

Lisaks varem mainitule külastasin ka Natural History Museumi, mis, nagu nimigi ütleb, pakub vaatamiseks kõike, mis looduse ja evolutsiooniga seondub. Selle kõige huvitavam osa on mõistagi dinosaurused, mis kutsub tõenäoliselt ka kõige tõsisemas varsti kolmekümneseks saavas noores esile indianajonesiliku seiklusjanu.

Lisaks tasuta muuseumitele soovitavad kohalikud eestlased ära proovida ka mõned tasulised Londonit tutvustavad viisid. Nii leidsingi end mööda Thamesi jõge edasi-tagasi tiirutaval alusel, mis viib ühest otsast teise suhteliselt mõistliku hinnaga.

Peale vesiste atraktsioonide soovitati mul kasutada juhust ning sõita üle Thamesi köisraudteega, ent kuuldes, kuidas mõnikord inimesed sinna tundideks päästmist ootama on jäänud, otsustasin sellest loobuda. Nagu ka 135-meetri kõrgusest vaaterattast London Eye.

Oleksin tahtnud külastada hiljuti valminud Euroopa kõrgeimat hoonet The Shard. Selles terava tipuga ärimajas küsitakse aga pooletunnise visiidi eest 25 naela, mille kohta isegi kohalikud britid «too expensive» ütlevad ning aastakese oodata soovitavad, lootes, et hind langeb.

Kuid Londonist ülevaate saamiseks ei peagi tingimata nii palju välja käima. Võib ka lihtsalt sõita metrooga kohaliku observatooriumi juurde, mis väiksemat sorti künkal asub, sest ka see vaade annab linnast kenakese pildi. Tõsi, kohalik geto, Lasnamäe-laadne slumm sellele Tallinna kilukarbivaatega sarnanevale pildile ei mahu.

Londoni eestlased

Londonis on vist üks aktiivsemaid eestlaste kogukondi välismaal. Seda suuresti tänu Eesti Gildile, mis koostöös EASiga mitmesuguseid üritusi korraldab.

Just minu visiidi ajal juhtuti korraldama üritustesarja «Kes on gildis?!» üht osa. See on õhtupoolik, mil inimesed kokku tulevad ja mõned väljavalitud räägivad, mis neid Londonisse elama tõi ning kuidas neil läinud on. Üritust toetab EAS ning esimestele kiirematele jagatakse isegi tasuta õlut ja veini ning suupisteid.

See on hea viis Suurbritanniasse elama asunutele ühenduse hoidmiseks ning samas sinna õnne otsima läinutele motivatsiooniks või siis pigem maa peale tagasi toomiseks.

Minule pakkus see lihtsalt professionaalset, aga ka isiklikku huvi ning võimalust uute inimestega kohtuda.

Ükski Londoni reis pole täiuslik, kui nädalavahetusel linnast välja ei sõida. Lähedalasuvad väikesed ja keskmise suurusega külad annavad aimu, kuidas Inglismaa kunagi välja nägi. Kõik mis liigub, on küll uus, ent mis aastasadade eest püstitatud, on kindlalt maa küljes ning kannab oma vana hõngu.

Seekord sõitsin koos Suurbritanniasse emigreerunud perekonnaga Londonist loode poole, kus külastasin Warwicki kindlust, millest, erinevalt paljudest teistest kindlustest, on üpris palju säilinud. Tänu sellele saab üksluise, lilledest pungil aias jalutamise asemel ronida müürile ja tornidesse.

Muidugi pole väljasõit aega väärt, kui teel midagi põnevat ei juhtuks. Nii leidsimegi end üsna varsti vist ainukeses Briti külas, kus puudub kohalik pubi, pood ja autoremonditöökoda. Viimast oleks tarvis läinud, et panna uus ventilaatoririhm, mis vahepeal katki minna otsustas.

Kui Eestis võib sellise juhtumi korral sõbrale helistada, kes siis Tallinnas auto käima paneb ja järele tuleb, siis Suurbritannias niisugust luksust tihti pole. Polnud ka meil. Seega veetsime järgmised viis tundi mehaanikut oodates ning ülejäänud 2,5 tundi 80 miili sõitmiseks tagasi Londonisse.

Inimesele, kes on harjunud, et 120 kilomeetri (80 miili) läbimiseks kulub umbes tund ja kümme minutit, on kahekordne läbisõiduaeg hoomamatu. Ent selline see Inglismaa ongi – turistina külastades ilus ja tore, aga kui kohapeal juhtud elama, ole kõigeks valmis.

London

    Suurbritannia pealinn, kus elab üle 8 miljoni inimese

   Euroopa suurim linn Moskva järel

  Maailma tähtsuselt teine finantskeskus New Yorgi järel

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles