Kolmes USA osariigis võivad Google’i juhita autod sõita igapäevaliikluses nii nagu tavalised inimeste roolitud sõiduvahendid.
Inimjuhita autod trügivad müügisalongi
4. mai 2013, 19:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval on juba enesestmõistetav, et autodes hõlbustavad juhtimist ja suurendavad turvalisust mitmed targad automaatsüsteemid veojõukontrollist parkimisanduriteni. Ilmselt ei ole kaugel ka aeg, mil inimene auto juhtimisest kui segav ja ohtlik tegur üldse kõrvale jäetakse.
2010. aasta 9. oktoobril teatas internetihiiglane Google oma blogis esimest korda projektist Google Driverless Car, kaks ja pool aastat hiljem on juba kolmes USA osariigis antud Google’i juhita autodele luba sõita igapäevaliikluses võrdselt inimjuhtide tüüritavate autodega, seda muidugi juhul, kui autonoomse auto kõrvalistmel on vajadusel valmis sekkuma kehtiva juhiloaga volitatud isik.
Parimad asjatundjad
Selleks ajaks kui Google projekti avalikustas, oli see suure hooga juba käimas ning autodel seljataga kokku üle 140 000 õnnetustevaba miili. Mis pole ka ime – Google palkas arendustööks parimad saadaolevad spetsialistid – teiste hulgas USA valitsuse poolt isesõitvatele autodele korraldatava võistluse DARPA Challenge 2005. ja 2007. aasta võitjatiimide juhtivad tark- ja riistvarainsenerid.
Isesõitvaid autosid on üle maailma ehitatud ja katsetatud juba mõnda aega, kuid Google on jõudnud konkurentidest tublisti ette – selle aasta veebruaris teatas ettevõte, et tarbijateni võivad juhita autod jõuda juba kolme kuni viie aasta pärast.
Kas näiteks aastal 2018 on tõepoolest võimalik automüügisalongist värske sõiduki omanikuna kõrvalistmel ajalehte lugedes koju sõita, ei ole veel sada protsenti kindel, sest kiirelt arenevale tehnoloogiale peavad järele jõudma ka riikide teosammul muutuvad seadusandlused, samuti peab tehnoloogia tavatarbesse jõudmiseks kindlasti praegusest odavamaks muutuma.
Projektis Google Driverless Car osalevaid autosid on teadaolevalt kümmekond. Enim on vahemikus 100 000 – 150 000 dollarit maksvaid juhtimissüsteeme paigaldatud Toyota Priustele, lisaks ka mõnele Lexus RX450h-le ja ühele Audi TT-le.
Google’i autode katustel on ülitundlikud lasersensorid, kaitserauad on varustatud radarsensoritega, lisaks on paigaldatud mitu kvaliteetse pildiga kaamerat. Saadud infot analüüsib ja selle abil juhib autot tavaliselt tagaossa paigaldatud umbes sülearvuti mõõtmetega «aju», mis kuvab kõikvõimalikku teavet liikluse ja teistest sõidukitest tulenevate ohtude kohta ka armatuuris asetsevale elektroonilisele ekraanile.
Selleks et auto saaks iseseisvalt sõitmisega hakkama, peab see ala, kus sõidetakse, olema enne Google’i inseneride poolt detailselt kaardistatud. Sellisel alal sõites võrdleb auto pidevalt olemaolevat kaardiinfot jooksvalt teede ja maastiku kohta kogutava teabega.
Lumi ja vihm
Samas on tehnoloogial veel mitmeid puudujääke – näiteks ei suuda auto iseseisvalt sõita lumekattega aladel või ka tugeva vihmasaju puhul, sest pidevalt muutuv väliskeskkond ajab masina segadusse ning see ei oska ise õiget suunda valida. Samuti on Google’i insenerid pead murdmas selle üle, kuidas õpetada autot aru saama liiklusreguleerija käsklustest.
Positiivne on aga see, et kuna Google’i isesõitvad autod oskavad omavahel suhelda, saavad nad vahetada ka kogutud kaardiinfot. Näiteks on teoreetiliselt olemas võimalus, et autod üksteisest möödumisel saavad jagada teavet muutunud teekorralduste kohta.
Google’i juhita autos ei ole inimreisija siiski autost liiga sõltuv – juhtimist saab üle võtta üsna hõlpsalt, selleks tuleb lihtsalt kas roolist haarata või piduripedaalile vajutada ehk toimida pea samamoodi nagu juba praegu autodes laialdaselt kasutusel oleva automaatse püsikiirushoidja puhul.
Praeguseks on Google’i autonoomsed autod teed kulutanud Business Insideri andmetel kokku juba üle 500 000 miili ning nende kontol on kaks liiklusõnnetust, millest kummalgi juhul ei olnud targal süsteemil selles mingit osa – esimese avarii põhjustas juhtimise üle võtnud inimene ning teisel juhul sõitis kohusetundlikult foori taga rohelist tuld ootavale autole tagant sisse jällegi inimjuht.
Pool miljonit miili iseseisvat õnnetusteta sõitmist ei ole aga veel piisav argument revolutsiooniliste sõidukite tavamüüki lubamiseks. Praegu on Google’ile loa avalikel teedel oma auto testimiseks andnud California, Nevada ja Florida osariigid ning demonstratsioonsõite on tehtud ka USA idarannikul New Yorgis ja Washingtonis. Samas, isegi kui tehnoloogia on kolme, nelja või viie aasta pärast piisavalt tark ja ohutu, nõuab isesõitvate autode tavaliiklusesse laskmine mitmeid suuri põhimõttelisi seadusemuudatusi ning tavaarusaamade ümbermõtestamisi.
Liiklussurmad lõpevad
Näiteks peaks teoreetiliselt uue tehnoloogia massidesse jõudmisega drastiliselt vähenema liiklussurmade arv ja liiklusõnnetustega seonduv kahju. Kuid samas tekib kohe küsimus – kes vastutab siis, kui need õnnetused peaks siiski mingil põhjusel juhtuma?
Kas süüdi jäävad autotootjad, autode tarkvaratootjad või autojuht, kes pole rooli näpuotsagagi puutunud? Kuna teoreetiliselt peaks liiklusõnnetuste arv vähenema ning autojuht isegi talle kõige negatiivsema stsenaariumi puhul ainult osaliselt jagama vastutust auto- ja tarkvaratootjaga, kaob ka ilmselt praegune liikluskindlustuse kontseptsioon.
Kas kindlustuspakkujad peavad hakkama raha küsima hoopis tarkvaratootjatelt, kes liiklusõnnetuste tekke eest otseselt vastutavad? Sellele ja paljudele muudele tõstatuvatele küsimustele saab vastused ilmselt juba lähiaastatel, kui seni ulmelisena tundunud muutused autoteedel võivad tõepoolest igapäevareaalsuseks saada.