Euroopa ühe rängema majanduslangusega riigi pealinn Riia säilitab veel suurlinlikku uhkust, kuid ühiskond elab muutuste ootuses.
Piduriteta Läti tormab vastu oma tundmatule tulevikule
18. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Menüüd on lootusrikkalt riita laotud, salvrätikud üle silutud ning toolid-lauad geomeetrilisse täpsusega korrastatud. Punast pintsakut ja õlgkübarat kandev pianist klimberdab õdusat kõrtsimuusikat.
Kõik on täpselt nii, nagu peab, kõik on suurepärane, ainult et kliente selles Toomkiriku väljaku läheduses asuvas vabaõhurestoranis ei ole. Värskete andmete kohaselt langes Riia restoranide käive esimeses kvartalis tervelt 34 protsenti. Niisugune näitaja ennustab, et iga kolmas kõrts või kohvik, mis praegu oma uksi veel avali hoiab, on varsti suletud.
Pianist heidab oma õlgkübara alt fotograafi poole iroonilise pilgu ning alustab uut lugu. Meie maanurga ainus suurlinn, lõbujanuline ja uhkeldav Riia juba nii lihtsalt alla ei vannu. Laudade tühjuses võib ju süüdi olla ka maikuine vilu ilm või liiga varajane kellaaeg.
«Olen väsinud kriisist rääkimast,» ütleb ka keskealine Valerij, kes peab ühe Läti toiduainetetööstuse müügiesindaja ametit. «Ma ei vaata enam isegi uudiseid. Filtreerin halvad mõtted peast välja – et raha ei ole, ilma ei ole, tervist ei ole, potentsi ei ole. Niimoodi teen peas ruumi headele mõtetele ja just nii saame viimaks ka kriisist jagu.»
Valerij firma on koondanud pooled töötajatest, ülejäänutele kehtestanud nelja päeva pikkuse töönädala. Ka töö säilitanud ei hellita tuleviku suhtes suuri lootusi. Nad püüavad leida elus midagi head nüüd ja kohe – näiteks avastada kolme puhkepäeva võlusid.
Kevadine päev Riia keskturul võib anda vastuse küsimusele, miks toiduainetevabriku müügimehel on põhjust olla murelik. Hilpude müüjad igavlevad niisama, seevastu istikute, taimede ja seemnekartulitega kaubitsejate lettide taga leidub ikka kundesid. Näib, et tänavu on lätlased otsustanud taas maatöödega tutvust teha.
Ihurammu on võimalik rahaks konverteerida aga ka sõrmi mullaseks tegemata ning seda otse Riia südalinnas. Jalgrattakuller Vassilij Šlokov tuiskab kergel võidusõidurattal päevas maha umbes 120 kilomeetrit.
Tema ja ta nelja kolleegi kogunemiskohaks on Läti vabadussamba esine plats. Ümber Milda (nii kõlab vabadussamba hüüdnimi) tiirutades ootab Vassilij, millal raadiosaatja tema rattajope taskus ragisema hakkab ning järjekordse sõidutellimuse edastab.
«Olukord on väga halb. Meil üha vähem tellimusi,» tõdeb Vassilij. «Firmasid jääb üha vähemaks ja nad kasutavad meie teenuseid üha vähem.»
Rattakulleri teenus on odav ja nahaalne rattur jõuab suurlinnaliikluses edasi kiiremini kui autosõitja. «Vormis hoiab see töö suurepäraselt,» on Vassilij rahul. «Tõsi, talvel on natuke külm sõita.»
Rattasõitu armastab ka teine noormees, kes parajasti aitab kaaslastel – turjakatel vene keelt kõnelevatel härradel – püstitada vabadussamba lähistele eredavärvilist valimistelki. «Ma olen käinud peaaegu kõigil Eesti spordiüritustel,» hüüab Deniss Gorba rõõmsalt. «Tartu suusamaratonil ja Tartu rattarallil ja Otepääl ja…»
Telk laperdab tuule käes, kuid võtab viimaks soovitud kuju. Nüüd saab sealt hakata jagama valimismaterjale 6. juunil peetavate kohalike ja Euroopa Parlamendi valimiste tarvis. Telgi seinad on kujundatud Vene lipuvärvide valge, sinise ja punasega, millele sekundeerib terava nõelaga herilane – partei Inimõiguste Eest Ühtses Lätis sümbol.
«Meie peaeesmärk on kaitsta venekeelsete koolide eksisteerimist ja anda inimestele võimalus ajada omavalitsustes asju vene keeles või vähemalt kindlustada neile tõlge,» selgitab Deniss. «Ja muidugi oleme vastu sellele, et majavalitsused, kommunaalteenused läheksid erakätesse. Majanduslik olukord on Lätis palju hullem kui Eestis. Kui tuleks erastamine, siis tooks see kaasa nii suure hinnatõusu, mis oleks Riia elanikele vastuvõetamatu.»
Teiseks peab Riia linnavolikogu – mille liige Deniss Gorba on – hakkama tões ja vaimus tähistama 9. mai võidupüha, jätkab poliitik oma partei nõudmiste tutvustamist. «Praegu nad distantseeruvad sellest üritusest, ehkki sellel praazdnikul osaleb palju rohkem inimesi kui näiteks Läti leegionäride päeval.»
Noorest poliitikust õhkub enesekindlust. Majanduskriisid toovad poliitikasse ju alati uusi tuuli, tuleb vaid tiivad välja sirutada. Ei saa just öelda, et möödujad tema telki silmates rõõmsalt naerataksid. Ent sama tuim ja osavõtmatu oli ka nende inimeste pilk, kes käratati politseiautode valjuhäälditest ristmikel seisma hommikul – siis, kui piki Brivibast tuiskas Veel Võimuloleva Tähtsa Poliitiku süsimust tumendatud akendega limusiin.
«Äärmusrahvuslikud parteid, kes on Lätit kaua valitsenud, uude seimi enam ei pääse,» teab Deniss. «Praeguste prognooside kohaselt pääseb sinna vaid neli parteid – venelasi ja lätlasi ühendav Üksmeele Keskus, Jaunais Laiks (Uus Aeg – toim), meie ja Esimene Partei, kus on samuti venelasi.»
Majanduskriisile mitte mõelda eelistav Läti kihutab vastu oma tundmatule tulevikule. Nagu rattakuller Vassilij, nii näib kogu ühiskond lootvat, et järgmise kurvi taga ei oota ees kohtumine trollibussiga.
«Minu jalgratas on fixed-gear-tüüpi, mis tähendab, et tal ei ole pidureid,» lausub Vassilij rõõmsalt. «See annab sõidule erilise naudingu.»