Läbipõlemisoht kummitab enim äärmuslike vaadetega inimesi. Sellest on ohustatud noored töötajad, kes tahavad kiiresti karjääri teha, kuid ka need, kellele töö on ainus side eluga ehk üksikud ja lahutatud inimesed, ütleb tööpsühholoog Taimi Elenurm.
Tööpsühholoog: läbipõlemisoht kummitab äärmuslike vaadetega inimesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pideva pinge all on ka üleminekueas mehed ja naised, kes kardavad kiiresti muutuvale elule jalgu jääda. Sellises olukorras võivad inimesed käituda üsna kummaliselt: nad võivad esitada lahkumisavalduse või teha midagi muud äkilist, mida hiljem kahetsevad. Mõni võib otsida lohutust alkoholist.
Läbipõlemist kirjeldatakse kolme peamise tunnuse kaudu, milleks on kõigepealt emotsionaalne kurnatus – tuimus, ükskõiksus, tuhmus, pole jaksu elust ja tööst rõõmu tunda. Teiseks iseloomustab seda tundekülmus – klientide, alluvate ja kaastöötajate murede tõrjumine, kalk ja küüniline suhtumine neisse, kontaktide vähendamine. Kolmas tunnus on vähenenud isiklike saavutuste tunne – kalduvus hinnata oma tööd negatiivselt ja alanenud enesehinnang.
Läbipõlemist peetakse tööstressi kuhjumise tagajärjeks. Suured tööalased nõudmised põhjustavad esmalt emotsionaalse kurnatuse, mis omakorda viib tundekülmuseni. Küüniline ja tundetu suhtumine klientidesse ja kaastöötajatesse on katse tulla toime jõuetusega probleeme lahendada.
Läbipõlemisel on mitu faasi. Sellele eelnevat võib nimetada «mesinädalateks», mil kogu vaimne jõud koondub eesmärgi saavutamisele, töö erutab ja haarab jäägitult kaasa.
Läbipõlemine algab stagnatsiooniga: inimesel kaob silmist sära ja ta tunneb, et ei jaksa enam. Järgneb frustratsioon ehk ärritus selle pärast, et ei suuda, töös tekivad vead. Lõpuks saabub apaatia ehk ükskõiksus: inimene ei taha enam tööd teha, ta tunneb väsimust, vahel ka soovi põgeneda, ta jaks on kadunud ja tahe nõrgenenud.
Läbipõlemise ärahoidmiseks tuleks endale selgeks teha, mis on kõige olulisem, ja keskenduda sellele. Hästi aitab kehaline aktiivsus ja liikumine vähemalt üks tund päevas, aga abiks on ka mitmesugused lõõgastustehnikad. Oluline on toetus- ja suhtevõrgustik. Võiks endalt küsida: kas mul on 30 km raadiuses kolm sõpra, kellele võin helistada kell kolm öösel? Kui on, siis on kõik hästi.
Kujutlege eelseisvad pingutust nõudvad olukorrad positiivseks, kuid jääge seejuures realistlikuks, oma võimalusi arvestavaks, toetuge headele eeskujudele. Vahel aitab ka enese instrueerimine: stopp, muretsen kell 19–20 ja mitte varem. Esitage endale küsimus: mis tõestab, et asjad on halvasti, ja mis tõestab vastupidist? Kui eksisite, siis mõelge, et see juhtus ju vaid korra või kaks, mitte kogu aeg. Juhtige mõtted mujale, matkake oma kujutlustes mõnda teie jaoks meeldivasse paika.
Läbipõlemise ärahoidmiseks tuleb koguda energiat, võimaldada endale korralikku puhkust ja kuus kuni kaheksa tundi und igal ööl. Nädalavahetusel võiks varuda umbes 30 tundi töövaba aega ja veeta selle pere või sõpradega või mõne meelistegevusega. Suvel võiks olla vähemalt kolm nädalat töövaba puhkust järjest. Ületunnitöö ei tohiks ületada 10–15 tundi nädalas. Pärast rasket tööperioodi vajab inimene rahulikumat taastusperioodi, paha ei tee ka 15–30-minutiline päevauinak.