Eesti Energia – elektri-, mitte õlifirma

Andrus Karnau
, majandusajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Energia põlevkivikaevandus.
Eesti Energia põlevkivikaevandus. Foto: Raigo Pajula

Eesti Energia pikaajaline strateegia näeb ette, et firma peaks tootma niisama palju elektrit, kui müüb. Balti riikides tahab ettevõte hoida märkimisväärset turuosa, selgub ettevõtte võlakirjainvestoreile suunatud majandustulemuste esitlusest.

Mullusest 869 miljoni euro suurusest käibest andsid elektrimüük ja võrgutasud ligi 640 miljonit eurot. Hoolimata ponnistusest saada suureks naftatööstuseks, on tegu ennekõike ikkagi suure elektrifirmaga. Või rahvusvahelises võrdluses väikese energiafirmaga.

Kui vanad põlevkivikatlad tuleb hiljemalt aastal 2023 keskkonnanõuete tõttu seisma panna, siis koos uue Auvere elektrijaamaga jääb ettevõttele ikkagi umbes 700 MW moodsaid põlevkivikatlaid, mis on Balti riikide kohta märkimisväärselt suur elektrijaam. Kasvuhoonegaaside kvoodihind püsib ilmselt ka lähiaastail madalana – alla kümne euro tonnist – ning seda ei suuda kõrgemale tõsta ka Euroopa Liidu peatselt ametlikuks saav otsus, millega vähendatakse ringluses olevat kvoodimahtu.

Eesti Energia praegune elektritootmise siht on otsida väikseid projekte, nagu Iru prügijaam või Weroli kombijaam. Viimase ebaõnnestunud investeerimisotsus tähendab firmale kuni viie miljoni euro suurust kahjumit.

Kuigi Visaginase elektrijaam on varjusurmas, pole kadunud Eesti Energia valmidus sellesse investeerida. Küsimus on vaid Euroopa kliimapoliitikas. Praegu, mil kvoodikaubandus eelistab subsideerida prügi, tuult ja hakkpuitu, ei taha ettevõte riske võtta. Aatomite alistamise asemel proovitakse Narva põlevkiviahje kütta näiteks turbaga – odav maavara, mida Ida-Virumaal on laialt käes.

Eesti Energia tegevuse selgroog on elektrivõrguäri, mis toodab umbes 30-protsendilist ärikasumit enne makse ja amortisatsiooni. Kuigi summa ei ole suur, tagab monopoolse ettevõtja kasumimarginaali riik.

Samal kombel mõjus kodutarbijate sundimine elektri vabaturule. Jah, elektri tootmine on CO2-kvoodi ostukohustuse tõttu kallim, kuid kodutarbija maksab võrreldes mullusega juurde palju rohkem, kui kulub «kuuma õhu kvoodi» ostuks.

Eesti Energia sihikul on jätkuvalt kodutarbijate maksustamine võrgu püsitasuga, et ühtlustada kulutusi ka väikese tarbimisega paikades.

Kuna Eesti Energia äri tuum on elekter ja elektrivõrk, siis on mõistetav, miks ettevõtte konkurendid tahaksid kontserni lammutada. Tükeldatagu ja viidagu osade kaupa börsile. Tundub mõistlik, kui välja jätta see, et jaotusvõrgu «raua» garanteeritud tootlus on peamisi tagatisi laenuandjatele. Nii et metsatalu või pensionär kusagil linnakorteris panustab oma väikese elektriarvega kaudselt ikkagi Eesti Energia suurejoonelisse unistusse kasvada suureks põlevkiviõlist diislikütuse tootjaks.

Ning kui arvate, et Jordaani­a ja Utah’ kõrbed jäävad viimaseks, siis eksite. Otsingud käivad, et leida õlitootmisprojekte Brasiilias, Austraalias ja Serbias. Maailmavallutust hoiab praegu tagasi õlitehase Enefit 280 tõrkumine. Kuni pole töötavat uut õlitehast, pole ka võimalust selle tehnoloogiat laias maailmas müüma hakata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles