Börsile minek kaitseks Eesti Energia väärtust

Margus Kaasik Foto: Peeter Langovits

Eesti Energia kavatseb investeerida miljard eurot põlevkiviõli tootmisse Narvas ning leida kaks miljardit dollarit Jordaania põlevkivielektrijaamale. Eesti Energia riskid on Eestis võrreldamatult suuremad kui välisprojektides, kinnitab firma juhatuse liige Margus Kaasik.

Mis on teie eesmärk Utah’ põlevkiviväljadel?

Meie eesmärk on rajada sinna õlitööstus.

Kas Utah’ põlevkivi sobib õli tootmiseks?

Aga seal on õli varemgi toodetud. Ameerika alustas põlevkiviõlitööstuse arendamist pärast suurt naftakriisi. Asi liikus jõudsalt edasi, sest suurtel naftakompaniidel raha jätkus, kuid nafta hind kukkus mitu korda ja seejärel lõpetati projektid päevapealt.

Miks põlevkiviasjatundjad, kes ei ole seotud Eesti Energiaga, on veendunud vastupidises, et seal ei saa õli toota, sest teie tehnoloogia ei sobi selleks?

Mis mõttes ei saa toota? Kindlasti saab! Projekti edu ei sõltu sellest, kas õli saab toota, vaid investeeringu suurusest ja õli hinna konkurentsivõimest. Peale selle on tähtis lahendada rahastamine ja saada keskkonnaload. Pusle koosneb paljudest tükkidest ja õli tootmise tehnoloogiline võimekus on neist kõige lihtsam.

Te ütlete, et projekti ärilised ja keskkonnariskid on suuremad kui tehnoloogilised?

Kindlasti, sest kõike on alati võimalik rahaga matta.

Teie plaanides kestab Utah’ projekti arendus 2016. aastani. Kas on võimalik, et 2016. aastal tunnistate, et projekt ebaõnnestus?

Meie esimene ülesanne Utah’s on müüa Enefiti tehnoloogiat. Ülesanne number kaks on see, et meil on Utah’s miljardid tonnid põlevkivi. Põlevkivi on hästi palju! Eestis on meie käsutuses kümme korda vähem kivi. Meie töö on ressursi väärtust suurendada.

Põlevkivi on meil olemas, seda ei võta meilt keegi ära. Utah’ põlevkivi väärtus võib selguda ka 30 aasta pärast ega sõltu ainult meist. Näiteks kildagaasivarud on inimestel ja ettevõtetel käes seisnud palju aastaid, sest polnud sobivat tehnoloogiat. Praegu on tehnoloogia olemas.

Uuest tehnoloogiast võitsid ka need, kes seda ise ei arendanud, vaid omasid vaid maavara. Miljardid tonnid kivi on väärt raha, mida maksime. Ekslik on arvata, et seda raha ei ole võimalik tagasi saada või saavutada korralikku tootlust.

Kuidas kavatsete rahastada Jor­daani­a elektrijaama ehitust?

Otsime projektile praegu laenuraha rahvusvahelistest ja kohalikest pankadest, ekspordiagentuuridest ja arengupankadest.

Praegu käib põlevkivikaevanduse operaatori hange ja elektrijaama ehituse hange on lõpusirgel. Kui see tehtud, saame hakata Jordaania riigiga lõplikke läbirääkimisi pidama. Rahastamisel ei välista me täiendavate investorite kaasamist.

Kas uute investorite leidmine peab lõppema lähema aasta jooksul?

Jah. Parimal juhul võiks investorite ja laenuandjate vahel olla kõik kokku lepitud juba selle aasta lõpuks ning ehitus alata.

Mis on Jordaania põlevkivikaevanduse ja -elektrijaama rajamise investeeringu suurus?

Kogu projektile, et katta ära ehitus, kaevanduse rajamine, infrastruktuuri ehitus ja ehituse aegsed intressid, on vaja umbes kaks miljardit dollarit.

Eesti oma õlitööstus. Teil on üks uus Enefit valmis ja te tahaks ehitada veel kaks samasugust. Nende ligilähedane maksumus on kokku 400 miljonit eurot. Kas tahate seda rahastada peamiselt omakapitali lisamisega?

Kui kokku 400 miljonit maksvad tehased korraga ehitada, on omakapitali lisamine kõige mõistlikum lahendus. Kui rahastada tehaseid laenuga, kasvaks meie võlakoorem suuremaks kui tahaksime. Liiga suure võlakoorma tagajärjed on liiga suured intressid, aga ka kasvavad riskid. Meie riskitaluvusel on piirid. Me ei saa võtta riske, mis seavad Eesti Energia ohtu.

Kui omakapitali ei oleks tulemas, siis otsiks me muid rahastamisvõimalusi. Võimalik on müüa vara – Televõrgu müüsime mullu –, et leida raha investeeringuiks. Meie jaoks on väga tähtis investeerida õlitööstusse.

Teie uue õlitehase töölehakkamine on viibinud lubatust kuus kuud kauem. Kui palju maksab üks kuu õlitehase seisakut?

Omajagu, neli-viis miljonit eurot.

Üks kuu?

Jaa, ega me nalja tee, töötav õlitehas on korralik rahapump.

Kui pool aastat õlitehase seisakut tähendab 30 miljonit eurot, siis Utah’sse kulutatud raha on selle kõrval kommiraha.

Ongi kommiraha, kuigi ka see on väga suur raha, aga selge on see, et meie investeeringud ja panused on Eestis hoopis teises suurusjärgus kui Utah’s või Jordaanias. Iga investeering on risk. Meie riskid on Eestis võrreldamatult suuremad kui välisprojektides.

Kui esimese õlitehase valmis saate, kas siis hakkate kohe ehitama ka põlevkiviõli rafineerimistehast?

Rafineerimistehase ehitus sõltub rahastamisest, sest see on suurem ja kallim tükk kui õlitehas. Rafineerimistehas maksab 600–700 miljonit eurot. See on väga suur tükk, mistõttu on võimalik, et mingil põhjusel lükkame selle rajamise hilisemaks. Õlitööstuse investeerimisvajadus on umbes miljard eurot: 400 miljonit kahe õlitehase ja 600 miljonit rafineerimistehase eest.

600 miljonit – kas Eesti Energial on sellist raha?

Praegu ei ole.

Kas kolm õlitehast loob nii suure rahavoo või eeldab rafineerimistehas uue investori kaasamist?

Üks uus Enefit loob aastas rahavoo, mille suurusjärk on 70 miljonit eurot. Kolm tükki – 200 miljonit aastas. Kolme aastaga koguks raha järeltöötluse jaoks. Selles ei ole midagi ilmvõimatut.

Viru Keemia Grupp saab kogu kompleksi valmis oluliselt kiiremini, 2016. või 2017. aastal.

Ei ole suurt vahet, kumb saab kiiremini. Me ka kunagi tormasime ja lootsime, et saame tehase püsti oluliselt kiiremini, aga elu on teinud korrektiivid, sest nii suured tehnoloogilised muudatused ja arendused ei sünni üleöö. Kiirustades tulevad vead, me teeme pigem kvaliteetseid otsuseid.

Kas ma saan õigesti aru, et te ei vaja rafineerimistehase ehitamiseks uut kapitali?

Loomulikult saab minna edasi samm-sammult, võttes väiksemaid riske. Kokkuvõttes võtab see rohkem aega ja õlitööstus saaks täielikult valmis kümne aasta pärast. Võib-olla kulub ka rohkem aega. See sõltub riigi ehk omaniku vaatest Eesti Energiale kui varale. Kas liikuda kiiremini ja võtta suuremaid riske või aeglasemalt väiksemate riskidega.

Kas Eesti Energia juhatus soovib endiselt ettevõtte osaliselt erastada, et saada kapitali ettevõtte kiireks arenguks?

Kolm aastat tagasi kavas olnud IPO-plaan nägigi ette suhteliselt kiirete investeeringute tegemist börsilt saadud raha toel. Börsile minek oleks tähendanud ettevõttele kahte liiki muutusi. Üks on investeeringute rahastamine. Teine küsimus on, kas riigi osalusega ettevõtted peaksid olema osaliselt börsil noteeritud või mitte. Minu arvates peaks olema noteeritud ainuüksi selle tõttu, et see toob kaasa parema juhtimiskvaliteedi.

Eesti Energia väärtus on praegu veidi üle miljardi euro. Viie aasta pärast võib see olla kasvanud kahe miljardini või dividendid 100 miljonit 300 miljoniks, aga kõige hullemate stsenaariumite järgi võiks Eesti Energia väärtus olla null.

Inimesed, kes vastutavad selle eest, kas miljardist saab kaks või kolm, peaks olema Eesti rahva parimad pojad ja tütred nii juhatuses, nõukogus kui ka aktsionäri esindajana. Ja me ei räägi juhatuse liikmele rohkem makstavast tuhandest eurost, sest see on üliväike raha võrreldes sellega, et riigil ja igal maksumaksjal peaks olema huvi, et nende vara hoiavad parimad.

Mis peaks juhtuma, et Eesti Energia väärtus kahaneks nullini?

Kui ettevõte ei suuda teenida, kahaneb omakapitali väärtus suure laenukoormuse tõttu kiiresti. Kui laenuandja võtab kogu raha, siis omanikule ei jäägi väärtust.

Mis võiks Eesti Energia väärtus olla juhatuse meelest viie aasta pärast?

Miljardi võrra võiks kasvada. Suures osas annaks selle õli, aga põhiliselt annaks peamise vara, põlevkivi suurem väärtustamine. Kaevandame 15 miljonit tonni kivi aastas ja ettevõtte väärtus sõltub selle vara kasutamisest. Ega ettevõtte juhtkond ole viimased aastad maganud.

Kümme aastat tagasi võis Eesti Energia väärtus olla 700 miljonit eurot, praegu on see kahekordistunud ja dividende oleme maksnud koos tänavusega 700 miljonit. Sellelt tasemelt edasi minna ei ole lihtne.

Mis on teie pikem plaan elektritootmises?

Olemasolevat vara maksimaalselt ära kasutada ja rahaks teha ning otsida ja valmistada ette elektritootmise projekte, mis võivad olla kasumlikud. Kõiki võib-olla ei saa kohe arendama hakata, aga kui reeglid muutuvad, võib neil olla väärtus. Näiteks kavandame Kihnu lähedale meretuuleparki, mille võimsus tuleb päris suur.

Praegu ei ole võimalik seda majanduslikult ellu viia, sest ei ole kellelegi arvet esitada. Tuulikuprojektid teostatakse nii, et väiksem arve kaetakse elektri müügiga, aga suurem arve tuleb kellelegi esitada. Praegu Eestis avameretuuleparkide toetusskeemi ei ole, aga võib-olla see tuleb, sest Euroopa Liit panustab võimsalt taastuvenergiale.

Mida hakkate peale Suur-Pakri saare tuumajaama krundiga?

Sinna saab ehitada heade omadustega tuulepargi.

Aga tuumaenergia?

Lähemas tulevikus ei ole tuumaenergial läbilöögivõimet, sest see on liiga kallis.

Kui palju on CO2-kvoodi ostmise vajadus piiranud Narva jaamade pääsu elektriturule?

Me töötame praegu täiskoormusel. Nii palju kui kannatab, töötab. Põlevkivijaamade konkurentsivõime on kasvanud, sest CO2-kvoot ei maksa suurt midagi.

Kas Auvere teine plokk tuleb?

Esimese ploki ehitusotsuse tegi valitsus, küllap tuleb otsus ka teise kohta. Peaminister hiljaaegu vihjas, et võib-olla ei olegi vaja teha. Ettevõtte arusaam on endine, et praegu ei ole aeg küps, sest me ei saa prognoosida jaama tasuvust.

Võib-olla kunagi kiidame valitsust taevani selle eest, et uus elektrijaam ehitati, võib-olla mitte. Kuna projekti majanduslik risk on liiga suur, siis meie seda otsust ei teeks. Ainuüksi CO2-kvoodikaubandusest tulenev ebakindlus on nii suur, et ärilist otsust ei saa teha.