Kuidas valmivad Hiinas üliodavad Androidi telefonid?

Kalev Aasmäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elektroonikatehas Hiinas Shenzenis. Pilt on illustratiivne.
Elektroonikatehas Hiinas Shenzenis. Pilt on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Tehnoloogiaajakiri Technology Review kirjutas sellest, kuidas pea igaüks võib tänapäeval piisava ettevõtlikkuse olemasolul telefonitootjaks hakata.

Veidi üle aasta tagasi ei olnud 38-aastane ettevõtja Liang Liwan tootnud veel ühtegi nutitelefoni. Sel aastal loodab ta turule paisata aga juba üle 10 miljoni seadme.

Liangi ettevõte Xunrui Communications ostab kokku nutitelefonide komponente, mis seejärel saadetakse  Lõuna-Hiina tööstusilinna Shenzeni ümbruses asuvatesse väiketehastesse. Seal pannakse nobedate näppude poolt kokku nutitelefonid, mille jaehind algab 65 dollarist.

Hiina turg on viimastel aastatel muutunud – ühel pool on tuntud nimed nagu Apple ja Samsung, mis müüvad kalleid, 300-600 dollarit maksvaid nutitelefone ning teisel pool on mõnisada vähemtuntud Hiina brändi, millega teevad tootmiskoostööd tuhanded kohalikud väiketehased.

Muutus toimus 2011. aastal kui protsessorite tootjad hakkasid nö letilt müüma puutetundlike nutitelefonide «ajudeks» olevaid kiibistikke. See, ning Google´i populaarne tasuta tarkvaraplatvorm Android on muutnud nutitelefonide tootmise senisest palju lihtsamaks.

Ülisoodsate seadmete tulv võib probleeme tekitada nii raskustes telefonitootjatele nagu Nokia ning sundida samas ka Samsungit ja Apple´it pakkuma odavamaid mudeleid.

«Nad on jõudnud oma tipuni,» ütles Liang Technology Review´le Shenzenis asuvas kontoris antud intervjuus Apple´i ja Samsungi kohta. Kunagine provintsilinnake Shenzen on mõne aastakümnega saanud kohalike elektroonikatootjate sõlmpunktiks.
«Tootmistehnilise taseme poolest oleme me neile juba väga lähedal. Varsti on ainukeseks erinevuseks meie ja nende vahel maksumus ja brändi nimi.»

Ka suured Hiina ettevõtted nagu Lenovo ja Huawei on sektoris kasvanud oluliseteks tegijateks, seda peamiselt keskmises hinnaklassis ehk umbes 200 dollarit maksvate nutitelefonide turul. Lenovo turuosa Hiinas oli eelmisel aastal 12 protsenti.

Liangi telefonid on aga ultrasoodsad ning ta toodab neid erinevates väikestes Shenzeni tehastes nagu Shenzhen Guo Wei Global Electronics.

Tegu on mittemidagiütleva väljanägemisega hoonega, mis avati 1991. aastal lauatelefonide ja helielektroonika tootmistehasena. Guo Weis kõnnivad noored Xunrui insenerid muretult ringi, suitsetavad sigarette ja joovad sooja Coca-Colat, samal ajal sülearvutites arvutimänge mängides.

Selleks, et tootmisliinideni jõuda, tuleb üks korrus kõrgemal minna läbi metallidetektorist ning piirdealast, kus surveõhk puhub tööliste sinistelt töövormidelt ära tolmu ja muu mustuse. Tootmisliine on viis ning igaühe juures on töös 35 noort töötajat, kes on võimelised kokku panema ja pakendama päevas kuni 3000 nutitelefoni.

Guo Wei tehas on pidanud nutitelefonide tööstuses läbi löömiseks tegema mitmeid suuri investeeringuid, näiteks on Lõuna-Koreast imporditud uus jootmiskvaliteeti kontrolliv varustus.
Tehase tootmisjuhi Li Li sõnul maksis ühe tootmisliini üles panemine umbes 1,6 miljonit dollarit, ning võrreldes «tavaliste» telefonidega, on nutitelefonide tootmistehnika palju keerulisem. Li liitus tehasega 17 aastat tagasi, töötades algselt lauatelefonide parandamisega tegelenud üksuses.

Üks peamisi põhjuseid, miks Hiina nutitelefoniturg on viimasel ajal kiirelt muutunud, on see, et eelmisel aastal hakkasid suured protsessoritootjad nagu Taiwani päritolu MediaTek ja Spreadtrum pakkuma valmisprojekte – juba valmis telefonidisaine koos kiibistikega, millel on Androidi operatsioonisüsteem ja muu tarkvara eelinstalleeritud. Spreadtrumi teatel loodetakse käesoleval aastal müüa umbkaudu 100 miljonit sellist komplekti.

Üks selline kiibistik maksab olenevalt nutitelefoni ekraani suurusest ning muudest näitajatest 5-10 dollarit. Liangi sõnul on ühe nutitelefoni tegemise kogumaksumus talle umbes 40 dollarit ning ta suudab toota kuni 30 000 eksemplari päevas.

Nii nagu mujal maailmas, üritatakse ka Hiinas tarbijaid soodsa hinnaga telefone pakkudes pikaajaliste lepingutega siduda. Liangi sõnul võivad tema telefonid, mille jaehind oleks 65-70 dollarit, maksta kohaliku operaatoriga lepingu sõlmimise puhul ka ainult 35 dollarit.

See muudab Hiina, mis on saanud maailma suurmaks nutitelefonituruks, välisettevõtetele raskeks kohaks, kus konkureerida. Kui USAs on Apple´i osa nutitelefonide turul 38 protsenti, siis Hiinas on see vaid 11 protsenti ning lähitulevikus see ilmselt langeb veelgi.

Google´il on veelgi raskem Hiinas raha teenida. Kuigi suur osa odavatest nutitelefonidest kasutavad Androidi, ei ole neil tihtipeale eelinstalleeritud Google´i enda rakendusi.

Liangi sõnul on tema eesmärgiks teha nutitelefone, mis on võimalikult paljudele inimestele kättesaadavad ning ta ei üritagi nende kvaliteedis võisteleda iPhone´iga. See tähendab, et telefoni kaamera ja LCD ekraan ei pruugi olla just parimad ning ka aku kasutusaeg võib jääda lühikesemaks, kui Apple´i nutitelefonil.

«Mulle meeldib kasutada sõna «vastuvõetav»,» ütles ta. «Paljudele kasutajatele on vaja vaid «vastuvõetava» kvaliteediga nutitelefoni, neile ei ole vaja perfektset toodet.»

Liang on kindel, et tema tehastes toodetavate nutitelefonide kvaliteet tulevikus üha kasvab.
«Madala kvaliteediga ei ole võimalik kasumit teenida,» ütles ta. «Kõik üritavad parandada oma näitajaid ja tootmistehnikaid.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles