Maksukärped ja kasvavad sotsiaalkulud – Eesti tallab kahte rada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüdset ja viie aasta tagust eelarvet võrreldes selgub, et praeguse peaministri ametiajal on Eesti tallanud kahte rada korraga – ühelt poolt järjest makse alandanud, teisalt heaoluühiskondade eeskujul üha suuremaid sotsiaalkulutusi teinud.
Õhukesel riigil, mis kõige tavapärasemas seletuses tähendab madalaid makse, vähest regulatsiooni ning väikest, kuid efektiivset avalikku sektorit, on omad suured eelised.
Igapäevaelu toimiks ilma suurema bürokraatiata, riik kooriks inimesi maksudega vaid õige tagasihoidlikult, inimesed ise panustaks aga enam nii vanaduspõlve kui tervise kindlustamisse.
Põhjamaisel heaoluühiskonnal on samuti suured eelised. See on turvaline ühiskond, kus haridus, tervishoid ja korralik pension pole üksnes jõukate inimeste privileeg ning kus trauma, lapse sünd või vanaks saamine ei paiska inimest viletsusse. Sellist ühiskonda käigus hoida on kallim ning maksumaksjad maksavad selle eest ränka raha.
Nii võiks laias laastus ja väga lihtsustatult kokku võtta kaks maailmavaadet, millest üks jääb tsentrist paremale ja teine vasakule. Mõlemal on omad head ja vead ning kuna lõplikku tõde pole selgunud, saab seni rääkida vaid poliitilisest eelistusest ühe või teise kasuks.
Kui Reformierakonna juhitud koalitsioonid on purjetanud tulumaksu langetamise ja õhukese riigi loosungite all, siis kiretud numbrid tõestavad, et tegelikult on Eesti üritanud külluseaastail õngitseda vaid parimaid palu mõlemast korvist.
Heaoluühiskonnale lähemale
Üksikisiku tulumaks on langenud kunagiselt 26 protsendilt 21-le, ettevõtjaid rõõmustab aga reinvesteeritud tulu maksuvabastus. Aktsiisimaksud tõusid mullu küll järsult, kuid selle eesmärk polnud ideoloogiline, vaid vägagi maine – tõsta aktsiisid Euroopa Liidu nõutud tasemele ühekorraga, et mitte sujuva tõusuga mitu aastat inflatsiooni tagant kütta.
Samal ajal on Eesti liikunud järjest lähemale põhjamaistele heaoluühiskondadele. Kiire majanduskasvu tingimustes käivad ka eelarvekulud maksutulude tõusuga enam-vähem ühte sammu, kuid kui vaadata kulutuste suhet sisemajanduse kogutoodangusse, on heaolusse igal aastal panustatud üha suurem summa sisemajanduse kogutoodangust.
Sisemajanduse kogutoodang, mis iseloomustab kõige täpsemalt majandusaktiivust ja üldist jõukust, oli 2004. aastal 151 miljardit krooni ning tänavu, kui uskuda Eesti Panga viimase prognoosi põhistsenaariumi, peaks seda olema 214 miljardit krooni. Viis aastat tagasi kulutas Eesti riik sotsiaalministeeriumi haldusalas 19,6 miljardit krooni, mis võrdub 13 protsendiga kogu toodetud rikkusest. Praegu kehtiva 2009. aasta eelarve järgi kavatseb riik kulutada aga 18 protsenti ehk 40,3 miljardit krooni.
Mäng pensioniga
Kõige hoogsamalt on kasvanud sotsiaalmaksu arvelt pensionideks makstavad summad. 8,9 miljardist kroonist 2004. aastal on viie aastaga saanud 19 miljardi kroonine kulu.
Suhtarvudena tähendab see, et viie aasta taguse 5,9 protsendi asemel kulub praegustele pensionäridele pensionide maksmiseks 8,9 protsenti. Siin on oma osa nii pensionitõusul – mis on osalt mõeldud katma kiire inflatsiooniga kaasnenud elukalliduse tõusu, osalt (see viimane) aga võimuparteidele poliitilist profiiti lõikama – kui ka rahvastikuprotsessidel, kuna pensionisaajate osakaal ühiskonnas on tõusuteel.
Vanemahüvitis, mis peab vanematele tagama sissetuleku säilimise lapsepuhkuse ajal, maksis 2004. aastal – see oli esimene aasta, mil vanemahüvitist rakendati – maksumaksjale kokku pisut alla poole miljardi krooni, tänavu on selle hinnaks 2,2 miljardit krooni.
Kommentaarid
Taavi Veskimägi
endine rahandusminister:
Kui üldine heaolu langeb mõne aasta tagusele tasemele, peab ka riik suutma ennast mahutada tagasi samadesse raamidesse. Seega ei ole praegu lahendus paaniliselt uute tulude leiutamine, vaid olemasolevate kulude koomale tõmbamine. Oleks vale koorida inimesi topelt. Nende sissetulekud vähenevad, nad peavad riigile rohkem makse maksma. Maksumäärasid saab tõsta ja maksustruktuuri muuta, kuid kui maksubaasi ei ole, siis tulusid ikka ei laeku.
Varade müük ei ole lahendus. Ühekordsete tuludega jooksvaid eelarve püsikulusid finantseerides lükkame probleemi ainult edasi. Lahendus on teha vähema rahaga sama palju. 80 protsenti eelarve kulusid on viies valdkonnas – tervishoid, sotsiaalkaitse, haridus, majandus ja üldvalitsemine –, neid ümber korraldamata edasi minna pole võimalik.
Heido Vitsur
Arengufondi majandusekspert:
Riigil on võimalik kokku hoida küll ja seda just rikkuse eufoorias tehtud kulutuste tagasitõmbamisega. Meie rikkus oli ainult näiline ja baseerub vaid kokkulaenatud rahal. Laenata võib aga ainult investeeringuteks, mitte igapäevasteks kulutusteks.
Iseenesest ei ole sotsiaalkulutuste tõusus midagi halba. Aga kui me tahame kulutada nagu põhjamaine heaoluriik, peame üksikisiku tulumaksu tõstma praeguselt tasemelt nelja-viie protsendipunkti võrra ning käibemaksu kahe protsendipunkti võrra. Meie riigieelarve kulutused ja jutt õhukesest riigist on vastuolulised. Peame tegema otsuse, kas tahame olla õhuke riik või solidaarne Põhja-Euroopa igav riik ning vastavalt sellele korrastama ka oma maksusüsteemi. Kui tahame sellisel tasemel sotsiaalseid tagatisi hoida, siis peame ka makse suurendama.
Jüri Mõis
ettevõtja, endine siseminister:
Meie riik on meie jõuka ümbrusega võrreldes ikka päris õhuke. Minu maailmavaateline käekiri on valitsusest vasakpoolsem – peaks rohkem raha kokku korjama ja jagama vastavalt hädavajadusele. Aga meie peaminister võitleb parempoolsete aadete eest nagu Lembitu, ehkki viimasena Euroopa Liidus.
Kui Eestis kehtestati ettevõtetele tulumaksuvabastus, oli minu arvamus negatiivne. Olin siis veel Hansapangaga suhteliselt lähedane ja mõtlesin, et pole loogiline, kui pistan väga hästi elavale organisatsioonile aastas veel miljardi taskusse. Praegu oleks oluline, et need, kel hästi läheb, maksaks ka rohkem. Finantssektor selle kriisi valla päästis, nad peaks tekkinud olukorra eest reaalselt vastutama.