Maardu graniidikaevandus tahab juba tänavu tegevusluba

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Siitam seisab tulevase kaevanduse asukohas Maardu külje all, kuhu praegu on veetud kõikvõimalikku prügi.
Peep Siitam seisab tulevase kaevanduse asukohas Maardu külje all, kuhu praegu on veetud kõikvõimalikku prügi. Foto: Priit Simson

Veel sel aastal loodavad ärimehed saada kaevandamisloa Maardu graniidimaardlas, maardla käikulaskmine rikub aga halvemal juhul kogu Põhja-Eesti joogivee.



Peep Siitam, Maardu Graniidikaevandus OÜ võtmeomanik ja kogu projekti eestvedaja põhjavee rikkumist suurimaks riskiks ei pea.

«Põhjavesi ei ole kaevanduse suurim probleem, ma olen selle teema endale nii selgeks teinud, et ehituse töödejuhatajana teeksin ise selle ära,» ütles Siitam Postimehe ajakirjanikele otse sündmuste keskpunktis ehk Maardu endises fosforiidikaevanduses.

See, mille ta ise ära teeks, on paarisaja meetri sügavune kaevandusšaht läbi kambrium-vendi põhjaveekihi. Kaevandusloa saamise üks tähtsamaid etappe on täna õhtul Jõelähtme rahvamajas peetav keskkonnamõjude aruande avalik arutelu.

Kihtide solkimise risk


Kui arutelu läheb libedalt, pole välistatud, et kaevandaja saab pärast 30 aastat kestnud ettevalmistustöid tänavu kätte ametliku kaevandusloa. Graniit asub allpool veekihti, kust suurem osa Põhja-Eestit puurkaevudega oma joogivee ammutab. Kaks meetodit – külmutamine või tsementeerimine – aitaks seda läbida.

Kumbki ei taga aga absoluutset kindlust. Isegi parima lahenduse korral näeb keskkonnamõjude hindamine, mille AS Maves koostanud, et Põhja-Eesti kambrium-vendi veetase alaneb.

Mavesi ekspert Madis Metsur ütles, et tavalised talude pinnaveekaevud jäävad sellest puutumata. Küll alaneb veetase üle Eesti veekihis, kust võtavad umbes saja meetri sügavuselt vett haaravad pumbad. Aga seegi survekõikumine polevat oluline, seda enam, et veetarbimine sellest veekihist on mitu korda väiksem kui veevaru kihis.

Samas tunnistavad isegi kaevanduse tegijate palgatud keskkonnamõju hindajad, et risk on veekihte solkida. Samuti võib kaevandus rikkuda nii ülemisi sinisavi veepidemeid kui ka alumisi kambrium-vendi ja graniidikihi veepidemeid.

Veekihid tuleb läbida ja siis isoleerida, aga avarii korral võiks põhjaveekiht sõna otseses mõttes musta auku voolata. Selle vastu näeb keskkonnamõjude hinnang ette, et suurim veekindlate tõketeta kaeveruum tohib olla kuni kaks miljonit kuupmeetrit. Sellest suurem tühik tekitaks liiga tugeva vee alanemise.

Maardu graniidikaevanduse uurimine algas juba 30 aastat tagasi. Toona selle avamise vastu olnud keskkonnakaitsja Veljo Ranniku on sama meelt ka praegu. «Oleks kahju, kui linna külje all olev puhkeala kaduma läheks,» märkis Ranniku.

Tema sõnul oli juba aastakümneid tagasi geoloogidel väga keeruline hinnata kaevanduse mõju põhjaveele, sest majanduslik surve kaevanduse avamisele oli tohutu.

«Kaevandusšaht läbib Tallinna ja Põhja-Eesti olulisi põhjaveekihte, mille läbimisega kaasnevad riskid vee kvaliteedile,» märkis geoloogiakeskuse osakonnajuhataja Rein Perens. «Veekihtide läbimise tehnoloogia on olemas, kuid Eestis selle praktika puudub.»

Nii et endisel Merko kaevandusfirma juhil Siitamil oleks võimalus seda praktiseerida. Nii nagu 30 aastat tagasi, vajab Eesti ka praegu graniiti, mida seni tuleb kalli hinna eest sisse vedada välismaalt.

Siitami sõnul ongi kaevanduse peamine risk hoopis majanduslik, kohalikuks konkurendiks on neile paekivikillustiku tootjad. «Miks eestlased peaks neegrid olema, kes sama kauba eest kaks korda rohkem maksavad kui naabermaade inimesed!» põrutas Siitam küsimuse peale, miks ta ikkagi graniidikaevandust avada tahab.

Soome kaevanduses maksab graniitkillustiku tonn 110 krooni, Eestis saab maanteeameti suurune tellija seda 240 krooni tonn, tavakodanik maksab üle 400 krooni.

Siitami kaevanduse äriideeks on müüa kodumaale üks kuuendik toodangust ja ülejäänu eksportida. Selleks tahab ta rajada kaevanduskäigu otse Muuga sadamasse. Maardu kaevanduse põhiplats on Muugalt peaaegu kiviga visata.

Väärt müügiideed


Maardu graniidikaevanduse mõtet on selle tegijad püüdnud meedias maha müüa kahel viisil. Esiteks saab see olema riigi sügavaim. Väga põnev! Praegu on kavas kaevandus avada üheksameetrise diameetri ja kuni 400-meetrise püstloodis augu kaevamisega. Võrdluseks, Estonia põlevkivikaevandus töötab 60 meetri sügavusel maa all.

Teiseks tuleb kaevanduskäikudesse Eestis seninägematu pump-hüdroelektrijaam, mis aitab töös hoida hiiglaslikke avameretuuleparke. See on ju roheline äri!

Kolmas positiivne argument on rahva tervis. Kui Maardu graniidikaevandus käiku läheb, siis lubavad selle omanikud kulutada hulga raha, et praegu jõude seisval ja prügikolle ligi tõmbaval kunagisel Maardu fosforiidikaevanduse alal saaksid olema suusa- ja rattaspordirajad.

Graniidikaevandus
•    Kaevandus alustaks tööd 2013. aastal.
•    Tühjadesse õõnsustesse tuleb pumpelektrijaam, mis tasakaalustab vajadusel tuuleparkide tööd (200 MW).
•    Stardikapital 15 mln kr. Põhikapital lisandub 2010 – kaevanduse avamiseks vaja 700 mln kr, ekspordi tarbeks laiendamiseks veel 1,3 mld kr.
•    Kaevanduse sissepääs tuleb Tallinna-Peterburi maanteest põhja poole Maardu fosforiidikaevandusse, hõlmab umbes 40 hektarit, maa-alune kaeveosa hõlmab 1200 hektarit.
•    Graniidikiht on umbes 200 meetri sügavusel, graniidivaru on suurem kui paari inimpõlve vajadused.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles