Stephanie Meehan seisab keset oma niiskusest läbiligunenud korterit ja muretseb 300 000 eurose kodulaenu pärast, mis kõrgub eluteel kui ületamatu mägi.
Iirlased hädas mädanevate majadega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba aasta on kulunud ajast, kui nende pere ja Dublini Priory Halli eluasemekompleksi ülejäänud 250 elanikku evakueeriti – pärast seda, kui päevavalgele tuli tohutu trobikond ohutusvigu.
«Meil oli vaid 48 tundi aega, et võimalikult palju asju kokku koguda ja koos lastega lahkuda,» ütleb Meehan, osutades poja mängukannidele, mis siiani nende mahajäetud kodu põrandal vedelevad. «Me arvasime, et nädalaks-paariks, aga nüüd oleme ikka veel põgenikud.»
Nende maja ümber laiutab lõpetamata kortermajade rägastik, suured rohelised presentkatted loperdamas aknaaukude ees. Koduks vaid tuvidele.
«Ma kahtlen, kas me iial siia tagasi kolida saame,» ütleb Meehan, kelle pere on veetnud viimase aasta teadmatuses, konutades kommunaalkorteris. «Ma tean, et kõik iirlased elavad nüüd negatiivse väärtusega [eluasemetes], aga nad on vähemalt omas kodus.»
Ehitusnormide krooniline nõrkus ja nende lodev jõustamine kohalike võimude poolt on buumijärgset vaeva veelgi võimendanud. Paadunud arendajad patustasid kiire kasu nimel nii projektide kui materjalidega – ning nüüd peavad sellised pered nagu Meehanid kannatama selle kohutavaid tagajärgi.
Iiri arhitektide esinduskoja Royal Institute of the Architects of Irelandi direktori John Graby sõnutsi tõi buum kohale igasuguseid hõlptulu noolivaid ühepäevaliblikaid.
«Ehitusse tui palju inimesi, kel puudus vastav taust,» ütles Graby. «Tihti ei palgatud ehitusele isegi ühtegi arhitekti ega inseneri.»
Kõigele vaatamata peavad Priory Halli elanikud oma mädanevate korterite eest laenusid edasi maksma, kuna kompleksi ehituskindlustus tühistati enne evakueerimist. Linnavõimud on võtnud jalge alla kohtutee, vabanemaks alternatiivse eluaseme eest tasumise kohustusest. Riik tõrgub maksmast remondiraha. Ja nii see kompleks siis tasapisi laguneb.
Buumiajal vormistasid kohalikud omavalitsused suuri lahmakaid põllumaad arendustegevuse tarvis ümber. Ja nii ehitati Keldi tiigri tippaastal 2006 tervelt 93 000 eluaset – rohkem kui Hollandis ja Belgias kokku ning ligi kaks korda rohkem kui 2000. aastal.
«Me ei saa eitada, et oma rolli mängis siin korruptsioon. Linnaametnikud kujutasid endast kerget märklauda, nad valati maa sihtotstarbe muutmise eest rahaga üle,» ütleb Iiri planeerimisinstituudi (Irish Planning Institute) president Joanna Kelly.
Pikaleveninud uurimiste tulemusel on seni Dublinis tuvastatud 11 linnavalitsuse tasandil korruptsioonijuhtumit.
«Kuna korruptsioon puudutas kõiki Iiri poliitika kihte, osutusid sageli kaasosalisteks need, kes võinuks seda peatada,» ütles uurimise juht kohtunik Alan Mahon.
Priory Halli ehitas endisest IRA näljastreikijast arendaja Tom McFeeley, kes on nimetanud kaebavaid asukaid «väikesteks täispuhutud Hitleriteks».
McFeeley ehitusplaanid said rohelise tule vaatamata sellele, et hoonete õhkvahedes puudusid eeskirjadekohased tuletõkked. Ka krunt jäi kõlblikkuse kohapealt kontrollimata, kuna erinevalt enamikest Euroopa maadest pole see Iirimaal kohustuslik.
«Mis reegleid puudutas, siis igaüks vaatas ise, kuidas õige tundus,» ütles Iiri keskkonnaminister Phil Hogan. «Tolleaegne valitsus sõitis tarbijakaitsest üle ikka väga laia teerulliga.»
Copyright The Financial Times Limited 2013