Briti professor peab Euroopa mitmekesisust tulevikueeliseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Multikultuursusest ei saa midagi head tulla, sest juba päeval, mil see loodi, keeras ta lootusetult untsu toonase maailma uhkeima projekti – Paabeli torni ehituse. Mainori Kõrgkooli kutsel Tallinnas esinenud kultuurierinevuste spetsialist
Richard D. Lewis
on oma elu pühendanud selle segaduse lahtiharutamisele ehk kultuuridevahelise erinevuse mõistmisele.
Kui paarikümne aasta eest nõuti Lewiselt peamiselt õpetust, mida näiteks soomlased peaksid teadma ungarlastega äri ajades, siis nüüd oodatakse tema abi rohkem tsivilisatsioonide vastastikusel mõistmisel. Lewise sõnul pole tänapäeva rahvusvahelises äris mõeldav, et oleks eraldi käsiraamat igast rahvusest inimestega suhtlemiseks.
Kas üleilmses konkurentsis on Euroopa Liit oma 27 riigi ja veel palju enamate rahvustega pigem eelisseisus või vastupidi, kehvemal positsioonil?
Praegu on see Euroopa nõrkus, kuid sellest saab ajapikku eelis. Ka ameeriklased ei suutnud oma ajaloo algul teistega koostööd teha, kui täpne olla, siis nad tapsid indiaanlased lihtsalt ära. Kuid praeguseks suhtlevad ameeriklased ühes keeles, samal ajal kui Euroopa peab suhtlema 27 keeles.
Tegelikult on Euroopas siiski riikide grupid, kes omavahel hästi läbi saavad – näiteks Põhjamaad, aga ka aastasadu üksteist vaenanud Prantsusmaa ja Saksamaa on praeguseks ühel poolel. Nii et tegelikult ei ole meil päris 27 probleemi, vaid ehk pool tosinat probleemi. Euroopa mitmekesisusest saab eelis, aga see võtab aega. Ma usun, et umbes käesoleva sajandi lõpuni.
Te esinete Eestis kõrgharidusele pühendatud üritustel. Ühinenud Euroopa on veel suhteliselt uus eksperiment, arvestades rahvusriikide-Euroopa pika ajalooga. Kas pikkadel traditsioonidel põhinev Euroopa haridussüsteem vastab üldse uutele väljakutsetele?
Eurooplaste haridustase on väga kõrge, siin on kõigest kolm riiki, kus räägitakse vähe võõrkeeli. Need on Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia. Ning nad ka kannatavad selle käes, sest on majandusruumist osaliselt välja jäänud.
Prantsusmaa müüb märkimisväärse osa oma toodangust prantsuskeelses Aafrikas, hispaanlased samamoodi Mehhikos. See on nende jaoks kindlasti miinus, sest 60 protsenti kogu maailma kaubandusest käib anglosaksi maailmas.
Kuid asi pole vaid keeltes, eri paikades on ka organisatsioonikultuur erinev. Balti riigid on suurepärane näide koostööst, mis võiks olla eeskujuks kogu Euroopa Liidule. Siin juhitakse organisatsioone terve mõistuse põhimõtte järgi, mis pole näiteks lõuna pool sugugi nii tavaline.
Euroopa Liidu osas, tundub, on kõige entusiastlikumad soomlased. Võtsid esimesel võimalusel euro üle ning on üks innukaim Euroopa Liidu rahvas üldse.
Mitut keelt peaks siis eurooplased rääkima, et Euroopa konkurentsivõimeline püsiks?
Mõnes riigis, näiteks Taanis või Hollandis, on tõestust leidnud, et lapsed võivad rääkida kolme keelt. Parimad keeleoskajad on põhjamaalased, austerlased ja ka tšehhid. Inimesed väikestest riikidest on usinamad õppijad.
Mõned suured rahvad, nagu prantslased või inglased, elavad mõtetega ajas, mil nad olid veel koloniaalriik. Inglaste jaoks pole sellest väga katki midagi, kuna praegu räägib suur osa maailmast inglise keelt, aga prantslastele on see probleem.