Aivar Reinap: kas Eesti annab alla?
24. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reitinguagentuurid on ridamisi kinnitanud Eesti tublidust enneolematu majanduskriisiga võitlemisel. Meie riigireitingud on püsinud majanduse ülikiirest langusest hoolimata, samal ajal kui Balti naabrite käsi on käinud üha halvemini. Kuigi kaugelt vaadates asub Eesti Baltikumi majanduskaoses ning mõistlikud investorid siiapoole isegi ei vaata, on mitmed maailmas tuntud asjatundjad toonud oma analüüsides positiivselt välja Eesti erilisust.
Meie reklaamlausena kõlab neis analüüsides riigi hea reageerimisvõime ehk suutlikkus kulusid kiirelt ja suures mahus kärpida, et võtta lähemas tulevikus kasutusele Euroopa ühisraha euro. Ebakindla valuuta vahetus kindlama vastu mõjuks Eestile sama hästi kui kunagine Euroopa Liiduga liitumine. See vabastaks paljud seisma pandud investeeringud ning sisendaks välisinvestoritele taas usku Eesti tulevikku.
Samal ajal matavad halvenevad majandusuudised Eestit enda alla, mistõttu üha suurenevad ettevõtete ja kogu majanduse langusnäitajad paisutavad auku riigieelarves. Viimastel kuudel on majanduslanguse prognoosid sama muutlikud kui kevadine ilm, mistõttu on poliitikutel keeruline riigieelarve kärpimisega vajalikus suurusjärgus püsida.
Mitmed tuntud poliitikud on juba avaldanud kahtlust, kas me ikka suudame vajalikud kärpemiljardid tänavu poole aasta jooksul kokku koguda ning ehk tuleks euro edutu püüdmise asemel keskenduda rahulikult järgmisele aastale.
Arvestades koalitsioonis valitsevat ideedepuudust ja soovi paljudele valijatele korraga meeldida, tunduvad suured lõiked valimisteaastal peaaegu võimatuna. Vaevalt julgeb keegi seni suhteliselt puutumatuna püsinud pensione või hariduse, meditsiini ja sisejulgeoleku kulusid hoogsalt vähendada. Isegi riigikaitsekulude kallale asumisel on oldud seni ülimalt ettevaatlikud.
Tundub, et niisuguses olukorras võib parimaks alternatiiviks tõusta ajutine üksikisiku tulumaksu kergitamine tasemele, mis võimaldaks ehk solidaarselt panustades suurematest koondamistest ja kärbetest pääseda ning säilitada samas inimestes usku riigi jätkusuutlikkusse. Väiksematest kärbetest pole meil niigi pääsu. Kui erasektor kärbib viimases hädas ka palku, siis loodetavasti on riigisektori töötajadki muutunud majandusoludes selleks maksumaksjatega solidaarselt valmis.
Kui juba langes ajutiselt pensionisammas, siis sellest suuremaid ohvreid eriti ei ole. Suure eesmärgi nimel on ka suured ohverdused paratamatud. Küsimus on, kas vinduda pikaajalises majanduskriisis või püüda sellest kõigi vahenditega kiiresti koos välja rabeleda.