Keskpanga sahtlipuistaja
19. jaanuar 2013, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ega keegi ei oodanud, et Eesti Panga president Ardo Hansson palub vabandust tegude eest, mis juhtunud kunagi ammu, 18 aastat tagasi. Aga ta tegi seda, ja õigesti tegi.
Eesti taasiseseisvumise esimestel aastatel panganduse ja rahandusega lähedalt seotud inimesed tahaks toonased asjad unustada. Nii panganduse saneerimises kui ka näiteks Vnešekonombanki (VEB) arvete ümber toimus palju sellist, mida parema meelega meelde ei tuletaks. Ning veel parem oleks, kui keegi ei küsiks ka.
Osaliselt on neil õigus, sest inimloomus ja inimühiskond on juba kord selline, et uus päev tuleb peale, aastad mööduvad ja kunagisi asju enam muuta ei saa. Keegi on tõllas ja keegi on võllas, aga elu läheb edasi. Samas on just VEBi rahasse puutuv üks neist toonastest üsna hämaratel asjaoludel toimunud protsessidest, mis rahva mälus kuidagi kustuda ei taha. Kui toonased otsustajad tahaks unustada, siis sündmusi lähedalt näinud inimestel tõuseb vererõhk ka 20 aastat hiljem, kui jutuks tulevad märksõnad VEB, Põhja-Eesti Pank, Vahur Kraft ja Siim Kallas.
Kui te mäletate veel, siis Hanssoni eelkäija Andres Lipstok alustas oma keskpanga presidendi ametiaega otsekohe skandaaliga. Esmalt ei tahtnud ta lahkuda talle kuulunud ettevõtete juhtorganeist. See oli küll formaalne, aga see-eest üsna iseloomulik rikkumine, mis näitas suhtumist. Seejärel puhkes Ühispanga pikaaegse presidendi Ain Hanschmidti varjatud äriosaluste skandaal. Kuigi Lipstok oli aastaid istunud Ühispanga nõukogus ja oli ka Hanschmidti äripartner, ei teadnud ta midagi, ei mäletanud midagi ega tahtnud sellest teemast üldse rääkida. Juriidiliselt oli kõik korras ja selles kahtlejad võisid heinu süüa.
Kas keegi lugejaist kujutaks ette, et Lipstok, Kraft või Kallas tuleks ajakirjanike ette ja ütleks, et keskpanga käitumine väärib taunimist?
Ma ei taha kedagi rünnata, aga kui peaminister Andrus Ansipi vabandamine mõjus ebasiirana, siis Hanssoni sõnad seda ei olnud.
Kordame Hanssoni öeldut: «Valeandmetega kiri loodi Eesti Pangas, tõendid viitavad sellele, et tegevus oli planeeritud, kuigi ei õnnestunud tõestada, kes põhjustas kirja loomise ahelas valeandmete sattumise kirja. Valeandmete esitamist ei saa heaks kiita, sõltumata kaalutlustest, mis selle taga võisid olla, ja sellepärast ma paluksin Eesti Panga nimel vabandust, et keskpank on valeandmeid esitanud.»
Juhuks, kui keegi ei tea, lühidalt taust. 5. aprillil 1995 allkirjastas Eesti Panga juht Vahur Kraft kirja VEB-le, milles kinnitas, et Vene ettevõttel TSL International on pangas külmutatud raha 32,3 miljoni dollari väärtuses. Tegelik firma nõue oli null dollarit. Kolme aasta jooksul pärast kirja saatmist sai TSL nimetatud summas Vene võlakirju VEBst ka kätte. Kusjuures seda teha aitasid tal nii Eesti Pank kui ka Põhja-Eesti Panga juhid, siinsed rahailma tegijad.
Hanssoni vabandusepalumine oli ka kõigi nende aastate eest, kui Eesti Pank VEBi- teemalistele küsimustele vastas nagu pahur jänes ühest lasteraamatust: «Ei ütle! Ei näita!»
Mis puutub mälusse, siis selleks, et selgeks teha, et üht kirja võltsiti, kulus kahel audiitoril kaks ja pool kuud. Mis siis, et sündmustest on möödas peaaegu 20 aastat. Kraftil, Kallasel, Lipstokil ja toonasel peaministril Tiit Vähil tasuks nüüd ka mõned nädalad võtta ja meelde tuletada. Nii tuleks ka praegusel valitsusel panustada uurimiskomisjoni. Vastasel korral jäävad ühiskonnale jälle ainult foolium ja seemned.