Doktoritöö: kasutatavat kütust saab ka silost ja sõnnikust
13. jaanuar 2013, 13:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maaülikoolis kaitstud doktoritöö kohaselt on kasutamiskõlbulikku kütust võimalik saada mis tahes lignotselluloossest biomassist.
Andres Menindi doktoritöö «Biomassi eeltöötluse ja kütuseks väärindamise iseärasused» puhul on tegemist bioenergeetikaalase, täpsemalt tahkekütuste valdkonda kuuluva uurimistööga, mis käsitleb seni uurimata või väheuuritud lignotselluloosse biomassi kütusteks väärindamise tehnoloogilisi iseärasusi ning selgitab tehnoloogilise protsessi efektiivsust mõjutavaid olulisi parameetreid ja karakteristikuid. «Optimaalseimate tehnoloogiliste lahenduste otsimisel selgus, et eeltöötlemise viisid mõjutavad otseselt briketi omadusi ja võimaldavad kõrvaldada probleeme, mis esinevad sarnase materjali tavapõletamisel,» rääkis Menind.
Uurimise all olnud lignotselluloossed materjalid olid põhk, (hein, silo, looduskaitse majandamise käigus kogutud materjalid, tselluloositööstuse jäätmed ja jääkmaterjalid ning muud lignotselluloossete sideainetega jäätmed ja materjalid, samuti paberihake, hobuste allapanu ja sõnnik, saepuru, puukoor, pilliroog, päideroog, puidutööstuste jäätmed. Uudseks aspektiks doktoritöös on seni vähe või üldse mitte uuritud looduskaitse majandamise all olnud materjalide ja paberitööstuse jääkide kasutusvõimaluste analüüsimine ja arendamine. «Looduskaitsealade majandamisel ning põllumajanduses ja tööstuses tekkiva tselluloosirikka materjali ja jäätmete käitlemine on ühelt poolt oluline keskkonnareostuse vähendamise aspektist lähtuvalt, teiselt poolt võimaldab käitlemine ressursina kasutusele võtta seni vähest otstarvet leidnud biomassi,» ütles autor. Selgus, et lignotselluloosseid materjale ja jäätmeid saab kasutada ka teiste materjalide sideainena briketeerimisel.