Taavi Veskimägi: euroalaga liitumine suure küsimärgi all
21. aprill 2009, 14:03
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu liige ja endine rahandusminister Taavi Veskimägi kirjutab, et eelarvet tuleb otsekohe kärpida, aga ka siis on euroalaga liitumine Eesti jaoks lähiajal peaaegu võimatu.
Et riigieelarvet tuleb vähemalt viis miljardit krooni juuniks kärpida, sest vastasel korral me ei täida kolme protsendi valitsussektori defitsiidi nõuet, oli selge juba veebruaris, kui esimene lisaeelarve vastu võeti. Selles valguses oli täiesti absurdne vanaduspensioni tõusu jõusse jätmine, et kahe kuu pärast teise pensionisamba maksed lõpetada. Kriisist väljumiseks ei tule mitte süsteeme lõhkuda, vaid neid ehitada.
Oluline on mõista: maailma- ega majanduskriisi lõpp ei tule 31. detsembril 2009. Kas oleme aga kuulnud midagi valitsuse plaanidest alates 1. jaanuarist 2010? Lühinägelik poliitika viibki ad hoc poliitika kujundamise loogikas möödapääsmatute, kuid pikas vaates väga rumalate otsusteni. Pikemaajalise tegevuse planeerimisega on võimalik selliseid «sundseise» vältida. Näiteks võiks teha kas või harjutuseks ühe positiivsetel eeldustel tugineva järgmise viie aasta plaani, võttes majanduse keskmiseks reaalkasvuks nulli.
Mida kiiremini eelarvekulude kokkuhoiuga liigutakse, seda mõistlikumad on otsused ka pikaajaliselt. Sest kokku saab hoida rohkemate kulukirjete pealt, ja seega lõiked on vähem disproportsionaalsed, ja läbi selle on eelarvestruktuur jätkusuutlikum. Mida päev eelarveaastat edasi, seda rumalamad ja valusamad tulevad kärped. Kokkuhoiuvalikud, mis olid olemas veebruaris, ei ole olemas enam juunis, ja valikud, mis on olemas täna, puuduvad oktoobris. Teades täna vajadust kärpida, on kokkuhoiuotsuste lükkamine sügiseks rumal, ühiskonna teatud valdkondadele väga valus ja kriisi süvendav, mitte lahendav. Mulle jääb täiesti mõistmatuks, millele loodetakse? Jääb üle vaid küsida, kas see on valitsuse ükskõiksus või suutmatus?
Sellise tegutsemise näiteid on palju. Üks markantsemaid on olukord, mille eest sai 2008. aastal korduvalt hoiatatud, kuid nüüd on see käes. 2008. aasta valitsussektori defitsiit on esialgsel hinnangul 60 miljonit krooni väiksem lubatud kolme protsendi kriteeriumist. Aga see on esialgne ja juuni alguses on oodata Eurostati missiooni. Ühe tehingu ümberhindamine lööb ka valitsuse seekordse ja neil tingimustel viimase võimaluse Eestil euroalaga liituda auti.
Kui üldse hinnata euroalaga liitumise riske, siis minu hinnangul on riskid muutunud väga kõrgeks ja tuleks asuda tagava variandina ette valmistama plaani euro paralleelvaluutana kasutuselevõtuks. Sellised riskid nagu 2008. aasta üle 3-protsendine defitsiit, lõpliku selguse puudumine intressimääradega seonduva osas, suutmatus 2009. aasta eelarve kulusid piisavalt kärpida ja kriteeriumi täita, teadmatus üldse komisjoni valmisolekust veel aasta lõpus viia läbi erakorralist hindamist kriteeriumidele vastavuse osas - kõik see muudab euro saavutamise eesmärgi väga-väga riskantseks. Täna ei ole valitsus masu ajal suutnud artikuleeritult ühtegi muud eesmärki sõnastada. Kui näiteks euroga liitumise ebatõenäosus on juuniks selge, mis siis edasi saab. Ma kardan väga siis totaalset ühiskonna emotsionaalset «auku kukkumist» ja seda tuleb alternatiivsete stsenaariumitega paralleelselt töötades vältida.
Euro kõrval on eelarvepoliitikaga seotud veel üks punkt, mis tuleb teha euroga ja eurota.
Esiteks, leppida põhimõtteliselt kokku, millise võlakoormuseni Eesti riik sellest kriisist väljumiseks võib minna. Me sisenesime sellesse kriisi valitsussektori 3,7-protsendise võlakoormusega SKTst, 2010. aastaks on riigi reservid otsas, kulusid piisavalt kärpida ei suudeta ja tuleb kulusid hakata finantseerima laenuga. Milline riigi laenukoormus on üldse kodumajapidamiste ja ettevõtete 120-protsendise võlakoormuse juures SKTst jätkusuutlik. See on väga põhimõtteline küsimus - palju me võtame sisuliselt tulevaste tulude arvelt raha selle kriisi mõjude leevendamiseks ja kriisist välja tulemiseks.
Üks on selge, kui me ei taha lasta endale tiksuda järgmistel aastatel üüratut võlakoormust, siis ilma struktuursete reformide paketita ei saa hakkama, alates haridusest-tervishoiust, lõpetades riigihalduse korraldamisega.