Koolitaja Raimo Ülavere toob oma blogis ära kümme uudist, millest ajakirjandus tänavu kindlasti kirjutab.
Ülavere: tuleb nutitelefonide, hinna- ja palgatõusu aasta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nutitelefon on uus arvuti
Aasta lõpus võib öelda – kui sul pole nutitelefoni, siis sind pole olemas. Täna on Eestis umbes 300 000l inimesel nutitelefon. Mis on veidi alla kolmandiku mobiiltelefoni kasutajatest. Ent tundub, et kui vanasti oli inimese tööle asumise paketis n.ö must be asi arvuti, siis tänapäeval võiks selleks vabalt olla nutitelefon. Rakendusi ehk äppe tuleb nagu Vändrast saelaudu, tuhanded ei kujuta oma (töö)elu enam ette võimaluseta, et saaks igal ajahetkel, kasvõi esimese asjana ärgates, kiigata meili või Facebooki või kasutada mõnd praktilist rakendust. Kaheldamatult tekib tulevikus ka üha enam rakendusi, mida hakatakse kasutama ainult ühe firma/organisatsiooni sees ja mis on loodud spetsiaalselt sellele firmale. Arvuti on väheste friikide jaoks, sisutootjate tarvis, kes peavad kirjutama pikki tekste või töötlema suuri andmemahte. Ülejäänud saavad vabalt hakkama nutitelefoni või tahvelarvutiga.
Tuleb korralik hinnatõus. Ja palgatõus
Elektrihinna tõus (ehkki majanduse jaoks mõjukam ehk tööstuse hinnatõus on juba varem toimunud, elanike ja väiketarbijate hinnatõusu mõju majandusele on rohkem emotsionaalne) teeb tee lahti ka teistele – nüüd on siis põhjust ja justkui ka õigustatud hinda tõsta. Seda enam, et ka töötus vähenenud jõudsasti ja palgad ka ülespoole ronimas. Eestvedajateks palga osas riigisektor ja ka mõned erasektori osad – eelkõige IT valdkond. Märke sissetulekute kasvust oli jõulu- ja aastavahetuse melus keeruline eirata – kaubanduskeskuste parklatest oli pea võimatu kohta leida ning vähemasti Tallinnas lasti taeva poole selline kogus rakette, mida pole nähtud viimased 5-6 aastat.
Rahvasport on massides
Mõistagi pole see enam miski pommuudis, ent jätkuvalt ja kasvavalt läheb sport massidesse. Iga vähegi endast lugupidav linnake on ehitanud ratturitele-jooksjatele-rulluisutajatele korraliku valgustatud kergliiklustee, Eesti on kaetud valgustatud ja hooldatud metsaradadega. Massiüritused löövad rekordeid ning sportida on pop. Jätkuvalt. Ja kasvavalt. Ja Põhjamaade tasemetele jääme endiselt paar korda alla, arenguruumi on.
Organisatsioonides läheb suurema tähelepanu alla meeskonnatöö
Võib ju öelda, et meeskonnatöö on olnud pidevalt organisatsioonides tähelepanu alla. Ja tegelikult on see siiani olnud paljuski ainult sõnakõlks. Siiani on koolitatud, arendatud ikka peamiselt juhte ja inimeste konkreetseid tööoskusi. Ent Eestil pole vaja üha paremaid juhte – meil on võimekaid inimesi küllaga – ent vaja on meeskonnatööd. Mitte lihtsalt sõnakõlksuna – üksteisele koolitustel sülle kukutamine ja metsas mudas müttamine ei tähenda veel meeskonnatööd – vaid reaalselt jagatud ühise vastutusena tulemuse ja tegemiste eest. Juhtide personaalne arendamine on hea ja vajalik, ent kiiresti muutuvas keskkonnas jääb sellest kaugelt väheks.
«Uudishimu» leiab Marsilt elu
NASA Marsil kulgur Curiosity (e.k uudishimu) on juba leidnud viiteid sellest, et Marsi pinnas võib leiduda orgaanilist ainet. Sellele faktilise kinnituse saamine võib tähenda seda, et seal on kunagi (või ka praegu?) olnud elu. Seega, reaalne ja selge märk sellest, et väljaspool maakera, meie koduplaneeti, ja ka suhteliselt lähedal, on elu… Milline erutav mõte, kas pole? Mõte, mis pikaajaliselt võib muuta inimese arusaamist iseendast, oma kodust ja tulevikust…
Organisatsioonides muutub peavooluks sisemiste motivaatorite kasutamine
Ehkki eestlased on Euroopa suurimad välistesse motivaatoritesse uskujad (tulemuspalka saavad pea pooled Eestis tööl käivad inimesed), on jää hakanud murduma ning Daniel Pinki propageeritud sisemiste motivaatorite teooria ka Eestis kanda kinnitamas. Ja teooria ning mitmetes kohtades ka praktika (Eestis nt osaliselt Swedbank, Bellus jt) ütleb, et «piits ja präänik» on paljudel juhtudel mitte lihtsalt kasutu, vaid ka demotiveeriv. Ning pikaajaliselt on mõistlikum inimesi motiveerida andes neile valikuvabadust, arendades meisterlikkust ning sõnastades tähendust.
Reformierakonna come-back
Poliitikas hakkab kevad-suvel juhtuma ja reformierakond teeb läbi korraliku puhastuse ja ka come-backi. Lahkub peaminister Andrus Ansip (viidates näiteks liigsuurele töökoormusele, väsimusele vms), toimuvad veel mõned vangerdused ministrite osas, punti võetakse rohkem «Facebooki inimesi» (nagu Jürgen Ligi Kaja Kallast ja teisi nooremapoolseid reformiste nimetas), erakonna nina suunatakse rohkem inimeste poole ja tõmmatakse suur sõõm sisse nende soove ja tahtmisi. Enne kõike seda veel natukene jonnitakse ja mängitakse «kõva meest». Sotsiaaldemokraadid jäävad TOP3 reitinguga erakonna sekka, ent nende toetus ajaga tänasega võrreldes pigem väheneb – toetajaskonnas on proportsionaalselt enam «sood». Vahed erakondade vahel vähenevad ning kohalikele valimistele minnakse pea võrdsetena. Suurimaks konkurendiks saavad aga nii mõnelgi pool mitte erakonnad, vaid kohalikud valimisliidud. Inimeste aktiivsus ja tahe ühiskonna asjades kaasa lüüa on järsult kasvanud.
Inimene muutub vahendist eesmärgiks
Tekivad esimesed tuntumad näited ettevõtetest, kus töötaja, inimene on vahendi asemel eesmärk. Kus päriselt prevaleerib usk, et kui inimene saab täielikult potentsiaali rakendada, siis on see hea ka organisatsioonile. Ehk inimese areng on eeldus ja kasum, tulemus on selle tagajärg, Seega pole inimene enam organisatsioonis vahend kasumi, tulemuse saavutamiseks (nagu ta seda on olnud juba kaasaegses juhtimispraktikas viimased 100-130 aastat), vaid eesmärk.
Jätkub ettevõtjate laine…ent suured lähevad veel suuremaks
Jätkuvad kaks esmapilgul vastandlikku trendi. Ühelt poolt kindlasti jätkub mõni aasta tagasi alanud ettevõtjate laine – iseenda tööandjaid ja üksiküritajaid tuleb aina juurde, nad spetsialiseeruvad ja suudavad sama head või ka paremat ning samal ajal odavamat teenust teha organisatsiooni jaoks, kui seda suudaks palgaline inimene. Väljakutse suurfirmade jaoks on aga: kuidas korraldada oma tööd ümber nii, et siduda organisatsiooniga nö vabakutselisi, projektipõhiseid tegijaid. Ja samal ajal süveneb ka teine trend: suured firmad lähevad üha suuremaks – konsolideerumine jätkub ning keskmikel, kes konkureerivad universaalsel turul, läheb üha keerulisemaks. Seega valik on laias laastus: kas olla väike (ja spetsialiseerunud) või suur.
Ajude äravool süveneb
Kindlasti kuuleme päris mitmeid uudiseid, kuidas üks või teine Eesti tippjuht on läinud välismaale emafirma kontserni tööle. Või kuidas mõni start-up on kolinud Californiasse. Või kuidas mõni nutikas ja visa hingega tegija on äri püsti pannud Londonis, Madridis või Rio de Janeiros. See on paratamatu. Ja küsimus pole siin palgas (ehkki ka seda veidi), vaid eelkõige inimlikus ambitsioonis, võimaluses ennast teostada ja Eesti väiksuses.