SEB: pensionifondide juhtimine vajab muutusi

SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst ütleb, et kui tuleks valida pensioniea ja maksude tõstmise vahel, siis tema tõstaks pensioniiga. Ent muutmist vajavad veel mitmed põhimõtted. Foto: Peeter Langovits

SEB Elu- ja Pensionikindlustuse juht Indrek Holst soovitab riigil seadustada tööandja pension, tõsta pensioniiga ja iga hinna eest teha makseid teise sambasse.

Meie peaminister on veendunud, et pensionifondid on läbi kukkunud.

Riskide juhtimise osas on meil kindlasti arenguruumi. SEB seisukohast saab asju paremaks teha, kui rohkem kaasata kogu SEB grupi teadmisi investeerimisotsuste tegemisel. Investeerimisotsuste kvaliteeti saab parandada.

Aga ma ei saa nõus olla peaministri väitega, sest pensionifondid pakuvad teenust süsteemis ette kirjutatud viisil. Meie pensionifonde ei saa võrrelda Tšehhi omadega, kuigi ma saan aru, et meie peaministrile Tšehhi sambad meeldivad. Üks on meil siis Vabaduse platsil ka.

Andrus Ansip ütles ka seda, et tema teise samba pensionivara väärtus on väiksem summast, mille ta koos riigiga on sinna sisse maksnud.

Jõuame siin küsimuseni, kas pensionifondide omanik peaks kandma investeerimisriski. Kui peaminister ei kannata investeerimisriski, siis oleks tal tulnud investeerida konservatiivsemasse pensionifondi ja tal oleks võrdväärselt Tšehhi sammastega raha sambas.

Üks asi, mida meie saame teha, on see, et peame inimestega rohkem suhtlema ja neile meelde tuletama, et nad ei unustaks end agressiivse strateegiaga fondi. Kui pensionini on jäänud viis või ka pisut rohkem aastat, tuleks minna konservatiivsemasse fondi, et majanduskriisi korral oleks kaotus väiksem. Aga 30 aasta perspektiivis praegused tagasilöögid…

Mitu aastat kulub kaotatu tagasiteenimiseks?

See on miljoni krooni küsimus. 2009 ja 2010 on kindlasti keerulised ajad. Aga 30 aasta pärast on praegune kriis üks väike jõnks pensionifondide pikas ajaloos.

Kas teise samba pensionifondide investeerimispiiranguid peaks karmistama?

Esimene asi on inimestele investeerimisriski teadvustamine, aga arvestada tuleb ka sellega, et agressiivne investeerija saab pikaajaliselt suurema tootluse ehk suurema pensioni. Kui sellest on vähe, siis tuleb ellu kutsuda toode, kus inimene saab garantii, et igasugune negatiivne löök on välistatud.

Kuidas hindate neljapäeval valitsuse ametliku heakskiidu saanud pensionimaksete külmutamise otsust?

Positiivne nüanss on see, et need, kel on jäänud kuni kaheksa aastat pensionini, saavad täismahus jätkata. Meie pakkusime, et piir võiks olla 15 aastat, aga kaheksa aastat on ka mõistlik piir. Sest neid inimesi mõjutab maksete külmutamine kõige valusamalt.

See ei kompenseeri negatiivset poolt. Riigi usaldatavus pikaajaliste süsteemide ülalhoidmisel sai selge ja tugeva hoobi. Teine pensionisammas põhjustas pensionisüsteemis kriisi. Lubadused on antud, nüüd tuleb vaadata.

Minu meelest on asjad pensioniga nii nagu palkadegagi. Küsimus on selles, kui suurt palka me endale maksta jõuame ning kui suurt pensionivara endale ikkagi varuda suudame.

Pensionisammaste osas oleme euroliidus sidunud end lubadustega. Me peaks rohkem arutama, mis tasemel pensioni me saada tahame. Soovitud taseme nimel tuleb rohkem pingutada. See ei tule iseenesest.

Esimese samba pensionide tase sõltub selgelt demograafilisest situatsioonist, pension sõltub maksumaksjate hulgast. Teine sammas tehti demograafilise riski maandamiseks ja selleks, et minna eelfinantseeritavale kogumispõhimõttele.

Kaks sammast kokku viivad meid esialgsete arvutuste järgi sotsiaalhartas nõutud tasemele, umbes 40 protsenti inimese viimasest sissetulekust võiks olla riigi reguleeritud rahast saadav pension. Kui pensionisüsteemi tekivad augud, nagu praegu teises sambas, siis pole kindel, kas kaks esimest sammast ikka suudavad ülesannet täita.

Number üks riskikoht on riigi võimekus kulu katta (neli protsenti sotsiaalmaksust). Kui praegu on selge, et raskes majandusolukorras meil seda võimekust pole, siis miski ei anna kindlust, et meil tulevikus võimekus on.

Tulevikus on valitsus lubanud maksta isegi kuus protsenti.

Just nimelt, tuleviku kohustusi pensionimaksete osas isegi võimendati. Ega me tea, mis tulevikus meie majandust ees ootab.

Valitsus võib küll rääkida ajutistest raskustest, aga selge on see, et pensioni, mida endale seitse aastat tagasi ette kujutasime, me ikkagi tulevikus maksta ei jaksa. Järelikult tuleb kusagilt kokku hoida või süsteemi reformida.

Siin on küll mõned kohad, kust võiks hankida lisaressurssi. Eripensionid on kulukad, neist tuleb vabaneda. Kriitiline koht on teises sambas pärimine. Osakud on päritavad, paljud inimesed surevad enne pensionile jõudmist, aga päritavad summad vähendavad pensioniks minevat raha.

Pensioni mõttes on pärimine koormav, sest süsteemi eesmärk on maksta pensioni, mitte pärijatele raha sotsiaalsüsteemist. Pärimiseta peaks sama tulemuse saamiseks lihtsalt vähem maksma.

Kui suur on pärimisele minev osa pensionisambast?

See on umbes 20 protsenti teise samba tulemusest. 25-aastastest meestest jõuab praegu 75 protsenti pensioniikka. Naiste puhul on see number 85 protsenti. Enamik ikkagi jõuab pensioniikka, aga pärimise mõju ei ole väike.

Mida oleks vaja veel teise samba juures remontida?

Üks võimalus on, et valitsus ütleb: teise sambaga olemegi paindlikud. Kui majandus satub raskustesse, siis hoiame sealt kokku. Aga niisugusel juhul tuleb inimestele öelda, et see ongi süsteemirisk. Parem, kui sellist võimalust ei oleks.

Me ei pääse ka pensioniea tõstmisest. Kui on valida maksude või pensioniea tõstmise vahel, siis mina valiksin pensioniea.

Aga kui raha ei ole?

See on valiku küsimus, peame minema üle eelfinantseeritavatele pensionidele või tulevikus tõstma sotsiaalmaksu. Kas sotsiaalmaksu tõstmine on parem lahendus? Üks asi, millest on räägitud, aga millega kuhugi jõutud pole, on tööandja pension.

Rahandusministeerium lubas, et juulikuuks on tööandja pensioni põhimõtted laual.

Töötajatele tehtavate pensionimaksete maksustamine erisoodustusmaksuga võiks lõppeda. Tööandja pension ei pea olema kohustuslik, aga kui pensioni roll motivatsioonipaketis hakkab vaikselt juurduma, võimendab see pensionide eelfinantseerimist. Kusagilt peab see raha tekkima. Kõige õigem on seda teha praegu pikaajaliselt säästes.

Vaese inimese pensionisammas pidavat olema tema lapsed?

Väide on õige, aga enamasti mõeldakse nii, et ma tahan ka vanaduspõlves ise hakkama saada, sest lastel ei pruugi olla võimalust minu vanaduspõlve toetada. Olen sama meelt Indrek Neiveltiga, et esimese samba pension võiks olla sõltuvuses laste arvust.

Ühe lapsega perel on raha rohkem nii lapse jaoks kui ka rohkem raha vanaduspõlve kindlustamiseks kui kolme lapsega perel. Idee mõttes pole see vale, aga rakendamine on äärmiselt keerukas. Pigem peaks seda ideed rakendama maksukoormusega: paljulapselised peaks tulumaksusoodustuste kaudu praegu raha rohkem kätte saama, et tuleviku kindlustamise võimalus oleks parem.

Globaalses vaates on maailm küll ülerahvastatud, aga kui elada põhiseaduse mõtte järgi, siis natuke rohkem võiks laste arvukusse panustada küll.