«Andke siis nüüd keisri oma keisrile ja Jumala oma Jumalale,» vastas Jeesus, kui temalt maksude maksmise kohta aru päriti.
Kristlastel on aeg maailma asjades kaasa lüüa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsijad olid loomulikult selle peal väljas, et teda vahele võtta. Nad tahtsid tirida Jeesust poliitilisse debatti Rooma valitsuse ja Iisraeli suhete üle.
Samas aga oli kaalul palju rohkem: kui Jeesus tõesti oleks kauaoodatud Messias, päästja ja vabastaja, siis astuks ta Rooma ülemvõimule vastu, eks? Nii et variseride küsimuse eesmärk oli paljastada Jeesus kui oht režiimile – või kui petis.
Jeesus tõstis vestluse targalt hoopis kõrgemale tasapinnale, andes viisakalt mõista, et usku ei tohiks politiseerida. Ega seada ülimaks eesmärgiks ajalikku võimu ning maist vara. Küsijatele oli tarvis meelde tuletada, et Messias pole keiser, keiser aga pole Jumal.
Kuningriik, mida Jeesus rajama tuli, oli hoopis kõrgemat päritolu. Nagu ta ka Pontius Pilaatusele ütles: «Minu kuningriik ei ole sellest maailmast.»
Uue Testamendi jõuludega seonduvad lõigud annavad edasi sama sõnumi. Jeesus sündis ajal, mil «keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas». Augustus oli tuntud kui keiser, kes kehtestas kogu impeeriumis seaduse nimega Pax Romana ehk «rooma rahu».
Siiski oli selle imiku kätes, kes sündis kauge perifeeria tundmatus kolkas, meelevald tuua maailmale palju suurem rahu – ülemaailmne rahu, vaba aja ja ruumi piiranguist.
Me tunneme Jeesust küll kui kuningas Taaveti pärijat, kuid vabadus, mille tema oma rahvale tõi, ei tähendanud niivõrd võõramaiste väehulkade tõrjumist, kuivõrd patu ja surma alistamist – igaveseks.
Kristuse sünd esitab meile väljakutse. Kel on kõrvad, et kuulda, hindab selle valguses ümber oma prioriteedid, väärtused, eluviisi kui sellise.
Kuigi jõulud on vaieldamatult suur rõõmupüha, on kõige selle keskel tark elu üle sügavalt järele mõelda ja kuulata, mida kõneleb südametunnistus. Nüüd, mil lõppemas on paljude jaoks ränkraske majandusaasta, mida saame me õppida? Millest kõneleb meile Kuninga sünd – alandlikkuses, lihtsas ja tagasihoidlikus sõimes?
Jõulude ajal on mõistlik võtta lahti evangeeliumid, lugeda ja õppida tundma Jeesust – mitte üksnes kui lapsukest sõimes, vaid kui Jumalat, kes sai inimeseks. Evangeeliumidest ammutavad kristlased inspiratsiooni oma igapäevaeluks ja maailma asjades osalemiseks – olgu parlamendis või börsil.
Kristlased ei tohiks maailmast kõrvale hoida, seda vältida. Vastupidi, neil tuleb kaasa lüüa, oma panus anda. Kuid poliitikas ja majanduselus tuleks neil tõusta kõrgemale igat liigi ideoloogiast.
Kristlased võitlevad vaesuse vastu, tunnustades iga inimolendi kui Jumala enda kuju ja palge järgi loodud olendi ülimat väärtust ja väärikust. Nad austavad inimest, kes on loodud igavese elu tarvis. Nad tegutsevad selle nimel, et selle maailma varad ja ressursid saaksid jagatud õiglasemalt, uskudes, et Jumala loodu haldajaina on meie kohus kanda hoolt nende eest, kes on väetid ja kaitsetud.
Kristlased seisavad vastu ahnusele ja ekspluateerimisele, olles veendunud, et kõrgem tee on suuremeelsus ja isetu armastus – nii nagu seda näitas ja õpetas Jeesus Naatsaretist. Teades, et nii avaneb meile elu olemus ja tegelik mõte.
Usk, et Loojal on iga inimese jaoks kõrge kutsumine ja jumalik saatus, õhutab meid tegutsema rahu ja õigluse nimel kõigi jaoks.
Kuna neid ideaale jagavad niivõrd paljud, on kristlaste ja teiste jaoks rikkalikult koostöövõimalusi. Siiski annavad kristlased keisrile vaid selle, mis kuulub keisrile – mitte selle, mis kuulub Jumalale. Läbi ajaloo on esinenud olukordi, kus kristlased keisri nõudmistega leppida ei saa. Alates Vana-Rooma isikukultusest kuni läinud sajandi totalitaarsete režiimideni on keiser üritanud haarata jumala rolli. Kui kristlased keelduvad kummardamast tänapäeva ebajumalaid, siis ei ajenda neid vastupanuks mitte ajast-arust maailmavaade. Pigem tuleb mõista, et me oleme kristlastena vabad ideoloogilistest piirangutest ning meid kannustab kõrge tulevikuvisioon, mis välistab lömitamise mistahes hirmuvalitsuse ees.
Itaalias kujutatakse Jeesuse sünni stseeni tihti Vana-Rooma varemete taustal, otsekui märgina sellest, et Jeesus tuli tegema lõppu vanale korrale ja paganlikule maailmale, milles keisrile keegi vastu ei julgenud vaielda.
Nüüd on meil uus Kuningas, kes ei nõjatu mitte mõõgale, vaid armastuse väele.
Ta toob lootust kõigile, kes – nagu ka ta ise oma maise elu alguses – end ühiskonna ääremaadelt avastavad. Ta toob lootust kõigile, kes selle ohtliku ja ebakindla maailma tormituultes hätta on sattunud.
Nii Petlemma sõimest kui nüüd oma taevaselt troonilt kutsub Kristus meid elama kui taevariigi kodanikud, andes oma panuse, et «tema riik tuleks ja tema tahtmine sünniks nagu taevas, nõnda ka maa peal».
Copyright The Financial Times Limited 2012