Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker lubas esmaspäeval, et astub peatselt tagasi euroala rahandusministrite nn «eurogrupi» juhi kohalt – tänavu juba teist korda. Esimene katse ebaõnnestus, kuna mantlipärija otsingud luhtusid.
Kui kõrget rolli jahib Juncker?
5. detsember 2012, 15:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et üks kõrge poliitik vabatahtlikult tagasi astub, on haruldane asi. Et rivaalid teda vaat et jõuga jätkama sunnivad – see on lausa ennekuulmatu.
The Wall Street Journal juhib tähelepanu Junckeri ilmsetele plusspunktidele: väikese, Prantsusmaa ja Saksamaa vahele kiilutud riigi kodanikuna valdab ta vabalt mõlemat keelt ja sobib imehästi võimsate naabrite vahendajaks.
Ühtlasi on ta relvitukstegevalt humoorikas oraator ning lähedane sõber mitmete tipp-poliitikutega – sh Saksa rahandusministri Wolfgang Schäublega, keda ta enda asemele soovitas.
Juncker tunnetab ka rahva hinge: aasta alguse poole sattus ta kaamerate ette, kägistades kujundlikult Hispaania rahandusministrit Luis de Guindost, kui viimane teatas ühepoolsest otsusest eelarvetähtaegu pikendada – žest, millele küllap nii mõnigi eurooplane hinges kaasa elas.
Kodumaal on Junckeri karjäär omandanud vaat et keiserlikud mõõtmed: ligi 18 aastat peaminister, enne seda 20 aastat rahandusminister.
Kogu tee pole olnud sirge. Mullu salgas Junckeri pressiesindaja euroala rahandusministrite salakoosolekut, mille eesmärk oli vältida turgude ehmatamist Kreeka kriisi tipphetkel.
Saksa ajalehele Der Spiegelile antud intervjuus selgitas Juncker , et «valis väikese vihapurske süütu vale pärast», vältimaks «tsunamit finantsturgudel».
Vaevalt püsib keegi kaks aastakümmet Euroopa tipp-poliitikas, valdamata suurt suhtekorralduskunsti. Oma esimese eurogrupist tagasiastumise põhjenduseks tõi Juncker tervisehädad.
Räägitakse, et mehel võivad olla kõrgemad ambitsioonid: 57-aastasena on ta piisavalt noor, et mõni teine ELi tipptöökoht napsata. Varasemalt on ta väljendanud huvi Euroopa Ülemkogu presidendi ametiposti vastu.
Brüsseli insaiderid ei usu, et Juncker tahaks astuda eelmise Luksemburgi peaministri Jacques Santeri jalajälgedesse, kellest 1990ndate lõpus Euroopa Komisjoni president sai.
Võib-olla on sihid seatud sootuks kõrgemale: juulis ütles Juncker Der Spiegelile, et pooldaks otsevalitud Euroopa presidendi ametikohta.