Millest pajatab kolleegide sahtlite sisu?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ametiisik uue töölaua taha istumas.
Ametiisik uue töölaua taha istumas. Foto: CORNELIUS POPPE/AFP

Läinud nädalal kandsin ma kingi, mis ühte varvast vastikult veristasid. Nii tuligi kontorit mööda ringi kakerdada ja uurida, kas kellelgi leidub plaastrit.

Üks kolleeg kiskus sahtli lahti ja kukkus seal abivalmilt tuhlama: pastakad, tabletid, ketšupipakikesed, tennisepall, paar patareid, kruus, paras patsahkam plastkahvleid ja -lusikaid. Lõpuks ilmus kõige selle alt kergelt kortsus leopardinahamustriga plaaster, mille ta mulle kinkis.

Olen kirjutanud kontorielust ligi kaks kümnendit, kuid iial pole pähe torganud uurida seda ajaloo, harjumuste ja juhuste segapudru, mida üks lauasahtel endas peidab. Nüüd lõpuks mõistan, millest lugejad ilma olen jätnud: kui juba vannitoakapi sisu inimesest põneva pildi annab, saati siis töölaua laekad.

Võtame näiteks ühe mu töökaaslase, keda ma aastaid uurinud ja vaadelnud olen, jõudes lõpuks  järeldusele, et ta tähtsustab üksikasju, peab püüdlikult kinni tähtaegadest ning on alati valmis vastikuid ülesandeid enda peale võtma, selle asemel et neid teistele nihutada.

Oleksin ma vaid ta sahtlitesse kiiganud, saabunuks selgus tunduvalt kiiremini. Sest sõduritena rivis lebavate pastakate ja paberinugade kõrvalt oleksin ma avastanud korraliku õmblemiskomplekti: mil iganes mõni nööp eest hüppab, asub see mees tegudele ja õmbleb uue. Kohe.

Mõni meeter eemal istub inimene, kel on käepärast kõrvakaitsed, millised isegi lasketiirus asja ära ajaksid. Nendega summutab ta töökaaslaste tekitatud müra. Sõnum (mis mulle 25 koostöötatud aastaga kohale on jõudnud): ta on tõrges, põikpäine – ja ise selle üle uhke.

Kõnekad ei ole üksnes asjad ise, vaid ka nende kombinatsioonid ja kooslused. Näiteks sahtel, milles kooseksisteerivad aegunud antibiootikumid, värvitud Serraglio lehvik, veidi wasabit, kiirusetrahvi kviitung Firenzest – see on hoopis teine lugu kui 57 sorteeritud pastakat (millest enamik enam ei kirjuta), 1972. aasta kalendermärkmik ja güroskoop.

Veelgi salapärasemaks läheb asi, kui sahtlid lukku pannakse. Mittelukustajana tavatsen ma vaadata kõõrdi nende peale, kes alatasa oma võtmetega mässavad. Kas nad tõesti üldse ei usalda oma kolleege? Et me paneme pihta nende kirjaklambrid ja kuivanud liimipulgad?

Et uuringuid edendada ja säästa end sellisest vääritust tegevusest nagu teiste sahtlites sobramine, saatsin ma kõikidele FTs meili ja palusin neil oma sahtlid ise läbi vaadata. Ning ette kanda, mis oli kõige kummalisem leid.

Ülestunnistused olid hämmastavad. Kummist part. Sulgedest boa. Akvaariumi tihend. 300-triljoniline Zimbabwe dollar. Hiir (loomariigi esindaja). Talibani luule kogumik. Kolletuv koopia vanaema doktoritööst Inglise merepoliitikast aastail 1880-1895. Kleepuv ja kergelt haisev tomp naftaliiva. Ning väike armas ellujäämise komplekt, millised JPMorgan pärast 9/11 rünnakut välja jagas (vile, pabermask ja puha).

Oli ka vastuolulist värki. Üks meeskolleg möönis, et tal oli sahtlis piits. Teine – mis veelgi jubedam – et roostetanud raudkangi jupp. Kolmandal viis paari naisterahva kingi.  Kõik kinnitasid ühest suust, et neil polnud õrna aimugi, kuidas need asjad sinna sahtlisse said. Ja ma usun neid. Või mine tea...

Nagu olete juba märganud, olen omaenda sahtlitest targu vaikinud. Ma korraks piilusin ja peamiselt peitub seal alkohol. Inimesed muudkui kingivad seda mulle ja kuna tööl enam juua ei tohi, siis varud muudkui täienevad.

On ka kolm laadijat (mobiilid ise on ammu ajalugu). Ja karp, milles saabus mu esimene BlackBerry (mis ammu enam ei tööta). Ja mitu ülimalt aegunud diktofoni. Ja igasuguseid visiitkaarte – ma ei mäleta absoluutselt, kes need inimesed on. Ja sadu ajaleheväljalõikeid aegadest enne internetti, mis taolise pahnakogumise mõttetuks muutis.

Ainukesed (vist) väärtuslikud asjad on kirjad kiidusõnade ja kaebustega. Olid ajad, mil selliseid kirjutati ja saadeti. Mu lemmik on M&Si eksbossilt Sir Richard Greenburylt: «Teie kommentaarid olid – isegi Teie kohta – liiga sarkastilised.»

Kõik muu on ülimalt mõttetu, aga mina seda küll ära ei viska. Kodus kraamin ma kui hull ja vana kola kaob prügikasti, aga tööl – kus kõik muutub nii ebainimlikult kiiresti – klammerdun ma kõige külge. Ükskõik mis seal sahtlis ka kõduneks, ikka oma ja armas.

Copyright The Financial Times Limited 2012 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles