Mõte ühepoolsest eurost leidis Eestis tõrjuva vastuvõtu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvahelise Valuutafondi avalikkuse ette lekkinud soovitus võtta Ida-Euroopa riikides euro ühepoolselt kasutusele ei leia Balti riikide ekspertide toetust.
Riigikogu majanduskomisjoni liige ja endine rahandusminister Taavi Veskimägi kinnitas, et Eesti peab tegema kõik, võtmaks euro kasutusele nii nagu plaanitud – 2011. aastal ja Maastrichti kriteeriumide järgi. Tema väitel on euro ühepoolne kasutuselevõtt Euroopa rahaliiduga (EMU) liitumisest kehvem kolmel põhjusel.
«See ei anna tugevat positiivset sõnumit Eesti majanduskeskkonna atraktiivsemaks muutmiseks, sel pole seda märgilist tähendust, mis Maastrichti kriteeriumide täitmisel,» selgitas Veskimägi. «Ühepoolne kasutuselevõtt ei tooks Eestisse juurde uut kapitali.»
Veskimägi sõnul aitaks euro ühepoolne kasutuselevõtt küll vahetuskursi riski maandada, aga ei toeta reaalmajanduse käimalükkamist. «Reaalmajanduse konkurentsivõimeliseks muutumiseks peame ikkagi tööjõu ühiku kulu 30–35 protsenti madalamaks saama,» nentis ta.
Veskimägi väitel ongi majanduse uute oludega kohandamiseks kolm varianti – kas inflatsiooni, krooni kursi odavnemise või reaalmajanduse kaudu, mis tähendab muu hulgas ka palkade ja hindade alanemist.
«Meie oleme valiku teinud, et kohandume läbi reaalmajanduse,» selgitas Veskimägi. «See on kindlasti pikaajalisem ning tähendab ettevõtete pankrotte ja töökohtade kadumist. Kuid minu arvates on see õiglasem, sest nii kaotavad eeskätt kapitaliomanikud, kes on teinud valesid investeerimisotsuseid, mitte ei jaotata kahju kõigi vahel solidaarselt laiali.»
Krooni kursi vabaks laskmine või devalveerimine oleks just selline meetod, mis Veskimägi sõnul kahjustaks valimatult kõiki, enim aga madalama sissetulekuga inimesi ning põlvkonda, kes peab Eesti kriisist välja tooma.
«Nemad on võtnud endale tulevikku uskudes kohustused,» meenutas Veskimägi. «Majandusteooria õpikud võivad väita, et efektiivseim tee kohandumiseks on vahetuskursi muutmine, aga Eesti jaoks on selle hind liiga kõrge. Meie saame kohanduda keskmisi palku allapoole tuues.»
Ka peaminister Andrus Ansip ei pidanud arutelu euro ühepoolse kasutuselevõtu üle aktuaalseks, kuna praegu on kõik jõupingutused suunatud Maastrichti kriteeriumide täitmisele.
«Inflatsioonikriteeriumi loodame täita 2009. aasta lõpuks, järgmine on eelarvedefitsiidi kriteerium. Selle täitmine on puhtalt valitsuse ja parlamendi kätes,» ütles ta.
Ansipi sõnul pole eelarvedefitsiidi kriteeriumi täitmisele alternatiivi, sest ka puudujäägi lubatust suuremaks kasvamisel tuleks sellele rahaline kate leida. «Eelarvekulude katteks võetud laenude intress on umbes 8–10 protsenti aastas, see on meie jaoks üle mõistuse kallis,» selgitas Ansip. «Meil või meie lastel tuleb see tagasi maksta, lisaks on IMF teistele laenajatele esitanud igasuguseid tingimusi ja pole põhjust arvata, et meile neid ei esitataks.»
Keskpank jäi oma väljaütlemistes tavapäraselt vaoshoituks. «Eesti Panga seisukoht on, et me toetame eurole üleminekut Maastrichti lepingu põhimõtete kohaselt. Pikemalt me Finacial Timesis kajastatud lugu [mis avalikustas IMFi soovituse euro ühepoolseks kasutuselevõtuks] kommenteerida ei taha,» teatas keskpank pressiesindaja vahendusel.
Euro ühepoolset kasutuselevõttu soovitas 2006. aasta algul Vahur Kraft. Ka siis ruttas Eesti Pank oma endise presidendi mõtet maha laitma.
Samuti on ühisraha ühepoolse kasutuselevõtu ideed teravalt laitnud Läti rahandusminister Einars Repse. Tema sõnul jätaks see riigi ilma õigustest, mis on «ametlikult» eurotsooniga liitunud maadel.
Euro ühepoolselt kasutusele võttev riik ei saa osaleda Euroopa keskpanga rahapoliitika kujundamises.
Ometi pole ühepoolne euro kasutuselevõtt midagi ennekuulmatut, seda tegi näiteks Montenegro juba 2002. aastal, ka Kosovos ja Andorras on käibel euro.
SEB Panga peaanalüütik Leedus Vilija Tauraite märkis, et teise riigi valuuta ühepoolset käibelevõttu on praktiseeritud, leevendamaks investorite umbusku rahvusvaluuta suhtes. Kuid selline samm iseloomustavat Tauraite sõnul riike, mis on Euroopa Liidu uusliikmetest kaugele maha jäänud.